Mõte pühapäevaks: Mina annan teile hingamise

14. juunil lehvisid Eestis taas leinalipud. Me mälestasime juuniküüditamise ohvreid. Osadel on meil isiklikud lood seoses sellega, osade jaoks on see rahvuslik tragöödia, mis meid vähemal või rohkemal määral kõiki puudutab. Lein ja kannatused on midagi, mis panevad inimesi Jumala suhtes sageli eri suundades liikuma. Ühed liiguvad Jumala poole – otsides Temalt abi, lohutust ja tähendust, teised liiguvad Jumalast eemale – nähes leinas ja kannatustes tõestust sellele, et Jumalat ei ole olemas. Üks hea ja võimas Jumal ei lubaks ju millelgi sellisel juhtuda. Eesti kannatused II maailmasõja ajal ei ole ajaloos kuidagi erandlikud. Pigem vastupidi. Maailmas on läbi aegade inimesed ebaõiglaselt kannatanud. Õigem oleks öelda, et inimesed ise on läbi aegade üksteisele kannatusi ja valu põhjustanud. Kui Eesti jaoks on küüditamine ajalugu, siis Ukraina jaoks on see tänapäev. Ja sarnaseid inimeste poolt üksteisele põhjustatud kannatusi on täna maailmas igal kontinendil, igas riigis, võib-olla igas külas.

Mul ei ole vastust kannatuste küsimusele. Ma arvan, et kellelgi pole vastust, mis kõiki rahuldaks. Tean aga, et väga-väga paljud inimesed, kes on oma kannatustes pöördunud Jumala poole, on leidnud abi, tröösti, lohutust ja leevendust oma valule. Tuntud evangelist ja autor Corrie Ten Boom on kirjutanud autobiograafilises raamatus ,,The Hiding Place“ oma perekonna loo. See on lugu, kuidas üks hollandi perekond valis ise kannatuste tee, püüdes aidata neid, kes olid tagakiusatud ja kelle elu oli ohus. Corrie Ten Boomi perekond otsustas II maailmasõja ajal aidata juute, mille eest nad sattusid ise koonduslaagrisse. Ta nägi noore tüdrukuna palju sõjakoledusi ja verdtarretama panevat julmust. Ta kaotas vangistamise tagajärjel oma isa ja õe Betsi, kes ütles vahetult enne surma Corriele: ,,Ei ole nii sügavat kohta, kuhu Jumal ei ulatuks!“ Seda kannatust ei toonud Jumal. Seda tegid inimesed. Kõige selle nägemine ja kogemine ei pannud teda aga Jumalale selga pöörama, vaid see pani ta jooksma Jumala käte vahele. Jumal oli tema varjupaik. Jumalast sai tema rahu ja hingamine. See ei pannud teda vihkama ka inimesi, vaid temast sai rõõmusõnumi, et Jumal armastab iga inimest, jagaja üle maailma.