Öeldakse, et puuris lind ei laula. Lind laulab vabaduses. Nii võib olla ka inimesega. Sisemiselt vaba inimese seest tõuseb laul. Ja see võib ka teistpidi toimida – laul võib aidata inimest saada sisemiselt vabaks.
Kui Iisraeli rahvas koges Punasest merest läbiminemise imet, siis teisele kaldale jõudes võttis Mirjam trummi, naised tantsisid ja rahvas laulis kiituslaulu. Samuti on kirjapandud sellest ajast Moosese võidulaul. Samas kirjeldab psalmist 137. laulus Iisraeli rahva vangipõlve viimist ja laulab: ,,Paabeli jõgede kaldail, seal me istusime ja nutsime, kui mõtlesime Siionile. Remmelgate otsa, mis seal olid, me riputasime oma kandled. Sest seal küsisid meilt meie vangiviijad laulu sõnu ja meie piinajad rõõmulaule: „Laulge meile Siioni laule!“ Kuidas me võime laulda Issanda laulu võõral pinnal?“ Eestlased armastavad ikka ütelda, et me laulsime ennast vabaks. Kuigi ilmselgelt tegid olulisema töö siiski poliitikud, üldine maailma poliitiline olukord ning kõige selle taga oli Jumala arm ja ime, olid öölaulupeod siiski midagi sellist, mis liitsid Eesti rahva kokku. Lauldes. Naljaga pooleks öeldes võiksidki eestlased rohkem laulda kui rääkida, sest rääkides oleme kiired üksteisega vaidlema, üksteist halvustama, haiget tegema ja maha tegema…. lauldes on meil enamasti pilk millelgi suuremal. Millelgi, mis meid ühendab.
Kristlikud kogudused on olnud alati paigad, kus on muusikal väga oluline roll. 19. sajandi Eestis hakkas mitmehäälne laulukultuur arenema just koolides ja kirikutes. Ajaloolased toovad eriti esile näiteks vennastekoguduse liikumise luterliku kiriku sees, mis jäi silma eriti innustatud ja sageli väga kõrgetasemelise laulmisega. Kuigi oli ka kirjeldusi, kus sakslasest kirikuõpetaja kurtis selle üle, et eestlased ei oskavat üldse laulda. Pidavat määgima, nagu lambad.
Miks me laulame? Püha Augustinus on ütelnud: ,,Qui cantat, bis orat.“ Laul on kahekordne palve. Juba väga vanad tsivilisatsioonid on rakendanud oma religioossetesse rituaalidesse just muusika ja laulu, sest nende jaoks oli tavaline kõne liiga madal kommunikatsiooni vorm. Kõrgemate jõududega suhtlemiseks sobis vaid muusika. Doris Kareva on kirja pannud imelised read: ,,Igaüks meist on pill, läbi mille võrratuid viise vilistab Jumala tuul…“
Tänases piiblitekstis kutsub laulja iseennast ja igaühte meist märkama Jumala imelisust ja imesid ning reageerima sellele. Lauluga. Kristlikus terminoloogias nimetatakse seda ülistuseks. See, kui koguduses lauldakse ei ole meelelahutus ega eneseteostus, vaid inimese alandlik ja tänumeelne reflektsioon Jumala imelisusele ja Tema armastusele. Me ei laula mitte sellepärast, kes oleme meie või mida meie oskame, vaid sellepärast, kes on Tema ja mida Ta teinud on. Jumal teeb uut nii meie sees, meie läbi kui meie ümber.
Joachim Neanderi poolt kirjutatud tuntud kirikulaulu ,,Lobe den Herrn“ viimane salm ütleb: ,,Kiida nüüd Issandat, kiida, hing, Jumala nime, mis iial liigub, see kiitku, sest Tema teeb imet! Su valgus Ta: Oh seda mäleta sa! Sest ütle kiites nüüd: Aamen!“
Toronto Eesti Baptisti Koguduse pastor Timo Lige
