Käesolevasse nädalasse jäi kirikukalendris taevaminemispüha. Kahtlustan, et lugejate hulgas pole just palju, kes oleks perega kokku tulnud või muul moel midagi argipäevast erinevat teinud, kuna tähistasite Jeesuse taevaminemist. Tegu on aga ühe esimese kirikliku pühaga, mida hakati tähistama sajandeid enne kui jõule, mis on paljude jaoks täna ehk ainuke tähistamist väärt kirikupüha.
Taevaminemispühaga meenutatakse Jeesuse taevasse tõusmist 40 päeva pärast imelist surnust ärkamist. Kuigi püha tähendus ei ole üle maailma võrreldav ülestõusmispühade või jõuludega, on see siiski mitmetes maades tänagi riiklik püha.
Suur Nädal ja sellel järgnev olid Jeesuse jüngrite jaoks emotsionaalsed ameerika mäed. Kõigepealt nende sõbra ja õpetaja vangistamine ja vägivaldne surm, siis ülestõusmine, siis põgusad koos veedetud hetked ja nüüd peavad nad taas Jeesusest lahkuma, kui ta kantakse nende silme all pilvedesse. Neil ei olnud tõenäoliselt kerge uskuda Jeesuse sõnu, et see on nende jaoks hea, kui ta läheb. Nendega jääb ainult tõotus: ,,vaata, mina läkitan teie üle oma Isa tõotuse. Teie aga viibige selles linnas, kuni teid rüütatakse väega kõrgelt!“ (Lk 24:49)
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
