See tõi mulle meelde kunagi kuuldud loo. Ühel pühapäeval saadeti salk sõdureid üht kirikut sulgema. Nad sisenesid kirikusse jumalateenistuse ajal ja nõudsid liturgia katkestamist. Seejärel andis sõdurite komandör kirikulistele korralduse: „Kõik need, kes on valmis usust loobuma, võivad ära minna, ülejäänud lastakse maha.“ Osa kirikulisi lahkus, osa jäi neid ähvardavast surmast hoolimata kirikusse. Pärast usutaganejate lahkumist lukustasid sõdurid kiriku ukse, panid oma relvad maha ja ütlesid kirikusse jäänutele: „Rääkige meile oma usust!“
Mul ei ole võimalik kinnitada, kas see on tõestisündinud või väljamõeldud lugu. Aga ma tean, et selletaolisi võib ajaloost leida tuhandeid, alates esimeste sajandite märtritest, kellest paljude kindlameelsus mõjutas nende timukaid niivõrd, et nemadki pöördusid Kristuse poole – samamoodi, nagu pärimuse järgi sai kristlaseks rooma sõjapealik, kes juhtis Kristuse ristilöömist.
Ega me ju päris lõpuni ei tea, kummal pool me ise oleksime, kui meid taolise elu või surma valiku ette pandaks. Enne, kui see pole sündinud, me ei tea, kas lahkuksime koos usutaganejatega või jääksime kindla märtrisurmaga arvestades paigale. Jeesus teadis, kui suurt enesesalgamist see valik nõuab, ja julgustas oma jüngreid: „Ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke Teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata!“ (Mt 10:28)
Oma usule ja Kristusele ustavaks jäämine pole raske mitte ainult siis, kui seisame silmitsi surmaga, vaid iga kord, kui meie liha võitleb Vaimu vastu ja Vaim liha vastu, nagu ütleb apostel Paulus, tõdedes seejuures, et me ei saa teha seda, mida tahaksime (Gl 5:17).
Jeesus manitseb: „Olge armulised, nagu teie Isa on armuline!“ Sõna „armuline“ võiks siin tõlkida ka „kaastundlik“ või „hellasüdameline“. Millisel kombel on Jumal, meie Isa, armuline, kaastundlik ja hellasüdameline? Ta on seda nii, et on andnud oma kõige kallima, oma ainusündinud Poja meie, patuste eest, et võiksime pärida igavese elu taevases rõõmus ja kirkuses. Aga kuidas on lugu meiega? Milline peab olema meie elu, meie mõtteviis, meie suhtumine, millised peavad olema meie teod, et võiksime olla kooskõlas selle jumaliku mõõdupuuga? Me ei räägi siin ju ainult oma kõige lähemate armastamisest – jah, nende eest me ehk oleksime valmis andma koguni oma elu. Aga me ei räägi mitte sellest, vaid Jumala eeskujule mõeldes oma vaenlaste armastamisest. Me räägime hea tegemisest nendele, kes soovivad ja teevad meile halba.
Need kristlased, kellest ma jutluse alguses rääkisin – kõik märtrid läbi aegade – on andnud oma elu mitte ainult Kristuse eest, vaid ka nende heaks, kes on neid taga kiusanud, piinanud ja tapnud. Nad on andnud oma elu selleks, et tõest kuni viimase veretilgani tunnistust andes kinkida oma timukailegi võimalus nendel päästa oma hing ja pärida igavene elu. Tunnistan ausalt, et ma ei tea, kas minu sees on nii palju üllust ja kindlameelsust, et ma seda suudaksin – loodan, et Jumal annab mulle selleks jõu ja usukindluse, kui see hetk peaks kätte jõudma!
See, kui hingevaenlane suudab viia inimesed nii kaugele, et nad hävitavad kasvõi kõik kirikud ja sulgevad kõik kogudused, on kohutav. Aga seni, kuni ei suudeta hävitada usku, lootust ja armastust meie hinges, oleme ikkagi võitjad – ühes Temaga, kes on ustav ning on meie eest surnud ja jälle elavaks saanud, et elaksime igavesti koos Temaga.
Tartu Puluse Koguduse koguduse abiõpetaja Enn Auksmann
