Kirikukalendris on advendiaeg Jeesuse sünni ja tagasitulemise ootamise aeg. Kui me aga räägime Jumalast ja Jumala tööst, siis kas saame üldse midagi peale ootamise teha? Kas meie ootamine on üks passiivne asjadel juhtuda laskmine või on see ootamine aktiivne, kus me kujundame sündmusi ootamise käigus? Kuidas me ootame, kui meie lähedane on tulemas koju? Võib-olla me ei saa muuta alati tema saabumise hetke, aga me saame küll luua kõik võimalused, et ta meie tegevusetuse pärast ei peaks hiljem tulema ja et ta tulles kogeks, et teda on oodatud.
Ma usun, et meil kõigil on igatsusi ja vajadusi, mida ootame, et Jumal meie elus täidaks. On asju, mis sünnivad meie elus meist sõltumata. Me kogeme oma elus Jumala armu ja imesid sageli nii, et ei oska alati isegi paluda selle pärast. Rääkimata nendele tee valmistamisest. Aga on asju, kus saame ,,tasandada künkaid ja ülendada orgusid“, et Jumal saaks tulla oma imettegeva ligioluga meie ellu.
Jõulud võivad olla meie jaoks just see, mida me valime. Kes on valinud, et see on üks suur kingiralli, siis seda see tema jaoks on. Kes on otsustanud, et see on üks kõige vastikum aeg aastaringis, siis seda see ka on. Kes näeb jõuludes vaid romantilist jõulutunnet lumememmede ja päkapikkudega, siis seda see on. Kes soovib, et tema südames sünniks jõulude ajal taas Jeesus kui päästja ja lunastaja, siis sedagi võib kogeda.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
