Ameerikat ei kutsuta asjata Uueks Ilmaks, sest siin on paljud asjad teisiti kui Euroopas ja Eestis: teistsugused mõõtühikud ja vapustav loodus, tohutud vahemaad ja erinevad inglise keeled, inimeste avatus ja NB! kõrgkultuuri mitmekesisus. Mind hämmastab jätkuvalt, miks eurooplased ekspordivad USAst nii isukalt odavat massikultuuri, selle asemel, et vahendada siinseid tõelisi kultuuririkkusi. Esimestel kuudel tundus mulle, et olen lilliputina sattunud hiiglaste maale, kõik tundus rohkem kui elusuurune: inimesed, majad, autod, vahemaad, toidud, mõtlemise mastaabid.
Aga tasahilju asetusid asjad talutavaisse mõõtmetesse, sest elame ameeriklasest abikaasaga väikeses, idüllilises ülikoolilinnakeses Madisonis, Lõuna-Dakotas, kus on vaid kuus tuhat elanikku. Lähim pärislinn on Tartu suurune Sioux Falls. Minneapolis jääb meist nelja sõidutunni kaugusele, Chicagoni kulub kuus sõidutundi.
Tillukeses Madisonis on soodne kahe ujulaga spordikeskus ja ilus, vaheldusrikas 18-auguga golfiväljak. Armastasin ujumist juba lapsena, aga nüüd olen õppinud ka golfima, sest abikaasa on kirglik golfija. Vabakutselise kirjutaja päevad kuluvad enamasti kirjutuslaua ääres arvuti taga, aga tund või paar päevas teeme ikka sporti ka. Meeldib jalutada Hermani järve äärses looduspargis, mille vaated meenutavad mu sünnilinna Viljandi järve. Mu isa nimi oli Herman, nii et see väike fakt tegi võõra maastiku kohe kodusemaks.
Meeldib Dakota preeriamaastike kõrge, avar taevas ja päikserohkus (üheksa tundi päiksevalgust isegi detsembris, mõtelda!), viljakas muld. Olen hakanud Ameerikas kirglikuks lilleaednikuks. Dakota muld on nii priske, et pista vaid sõrm mulda, ja hakkad ise kasvama. Lilled paisuvad poole suuremaks kui Eestis.
Kohalik ühiskonnaelu on vilgas: kuulume mõlemad abikaasaga Rahvusvahelisse Rotary Klubisse ja Ameerika Akadeemiliste Naiste Ühingusse (jah, sinna võivad kuuluda ka mehed), tihti osaleme haridusstipendiumitega seotud heategevuslikel ja poliitilistel ettevõtmistel.
Mida igatsen? Poega ja pojapoega, kes elavad Eestis. Metsa ja merd. Eesti metsa- ja niidulilli. Eesti musta leiba, kohupiima ja keefiri. Algaastail tundsin puudust Eesti raamatupoodide ja kirjandusajakirjade järele, aga paaril viimasel aastal on see leevenenud: enamus mulle olulisi ajakirju on nüüd e-ajakirjadena tellitavad ja e-raamatuid hakkab ka juba tasapisi ilmuma. Abikaasa arvab, et mu eluülesandeks on kõik Eesti raamatud käe otsas üle ookeani tassida, see töö on raske, aga kallis.
Lisaks isiklikule õnnele, mis Teid Ameerikas ootas, oli Teie jaoks sinna asumine ka töises mõttes viljakas: valmis suurepärane ja mahukas Marie Underi monograafia, Teie pikaaegse uurimustöö tulemusel (seda raamatut on võimalik laenutada ka Tartu College'i raamatukogust) — suureks rõõmuks nii Underi talendi austajatele kui ilmselt kõigile luulesõpradele. Kas tahaksite pisut kirjeldada selle suurteose valmimist?
Marie Underi arhiivimaterjale hakkasin koguma 1980. aastate lõpus pärast teeneka kirjandusuurija Erna Siiraku surma. Ta palus, et jätkaksin tema pooleli jäänud tööd. Ei kujutanud toona ette, kui mahukas ja aeganõudev see hiidtöö saab olema: väliseesti arhiivid ja kirjavahetused olid üle ilma laiali, neid tuli ükshaaval, tihti lausa detektiivina jälgi ajades üles otsida. Kogu lugu võttis aega kakskümmend aastat, sellest kümme aastat uurisin ja kirjutasin. Vahepeal tuli teha pikki kurbi pause, sest matsin oma elu suurima töö tegemise ajal järjestikku isa, abikaasa ja ainsa noorema õe. Pikkade leina-aastate ajal oli erakordselt raske nii suurde materjali (üle kahe tuhande viite) uuesti sisse elada, kõiki detaile mäletada, mitte korrata.
Vahepeal oli kange tahtmine loobuda, töö pooleli jätta. Kuid mu ameeriklasest abikaasa on kogenud pedagoog: Jack uskus minusse, innustas ja motiveeris mind kavalate nippidega jätkama. Ta veenas mind ligi 900 lk teose valmis kirjutama ning lisaks sellele uurimistööd ka doktoriväitekirjana kaitsma, mis oli üsna keeruline kaheaastane protseduur.
Kord mõtles ta salaja välja meiliaadressi marie.under@live.com ja hakkas mulle sealt Marie nimel taevast küsivaid eestikeelseid kirju saatma. Mul oli mitu kuud nuputamist, kes mu kolleegidest Eestis või Rootsis seda nalja minuga teeb, aga kõik kahtlusalused eitasid veenvalt ning asusid koos minuga mõistatama, aga me ei leidnud mitte kedagi. Lõpuks tunnistas Jack üles, et oli vajalikud eluloodetailid leidnud kõik minu enda Underi-arhiivi arvutifailidest. Ta nimelt hooldab mu arvutit. Ma ei osanud üldse teda kahtlustada, sest arvasin alusetult, et Jacki eesti keel ei ole üldse niisugusel tasemel.
Elate eemal suurematest eestlaste keskustest, ent Eesti eluga olete ülihästi kursis: oma suurepärastes artiklites meie lehele jm. annate edasi eestluse vaimu ning emotsiooni, mida tekitab näiteks laulupidu, samas valutate südant mitmete praeguses Eestis maad võtvate murekohtade pärast; seda enam, et olete ise olnud aktiivselt poliitikas tegev. Kas igapäevaselt mitte eestikeelses keskkonnas viibides on see ajakirjanikutöö mõnevõrra keeruline?
Üldse mitte, arvan, et tänu internetile on mul Eesti-ainelist ajakirjanikutööd praegu kergem teha, kui näiteks 1990. aastate algul Turus, kus ma töötasin Raadio Vaba Euroopa ja Eesti Päevalehe väliskorrespondendina ning pidin ööde ja tundide viisi faksi löristades saatma ja vastu võtma vaid valikulisi artikleid Eesti ajalehtedest.
Internet on muutnud praegu kõik võimalikuks: saan lugeda Madisonis kell neli pärastlõunal kõiki Eesti homseid lehti, sest Eestis on siis südaöö, meil on 8-tunnine ajavahe.
Lisaks on nüüd olemas elav sotsiaalmeedia, kust leian rohkesti kasulikke viiteid mitte ainult Eesti, vaid kogu maailma ajakirjandusele, ja kus saab inimeste reaktsioone vahetult jälgida. Vajadusel ka ise sõna sekka öelda.
Skype võimaldab suhelda näost-näkku lähedaste ja sõpradega. Olen Skype'i teel osalenud ka Eesti konverentsidel. Muidugi pole mul aimu kohalikest pisipingetest ja siseintriigidest, aga see-eest võimaldab eemaltvaade näha vahel ehk pisut suuremat pilti. Madisonis pole ka nii palju aega viitvaid ühiskondlikke kohustusi ega kultuuriahvatlusi, kui seda on Eestis. Seepärast saan rohkem süveneda.
Emakeele kadumise ohtu ma endas eriti ei tunneta, sest kogu mu kirjutamis- ja lugemistöö on peamiselt eestikeelne. Kuulan Eesti raadiot, vaatan Eesti tv-uudiseid, räägin tihti 17-aastase pojapoja ja täiskasvanud pojaga, nad hoiavad mind kursis nooremate slängiga. Kodune keel on meil küll põhiliselt inglise keel, kuid igapäevased asjad saame ka eesti keeles aetud.
Intervjuus Õhtulehele ütlesite mõned aastad tagasi: „Kogu maailm on tänapäeval minu meelest üks suur küla. Kus sa füüsiliselt mingil ajahetkel viibid, pole nii väga tähtis, vaimselt saad ikka tegeleda eesti kultuuriga, kui sa seda soovid.” Siit hargneb edasi minu küsimus: kas jagate mõtet, et välismaal elavad eestlased on tihtipeale suuremadki patrioodid kui need, kes kodumaal elades võtavad eestlust kui elu loomulikku koostisosa ega pea selle säilitamisega iga päev tegelema?
Isamaa-armastus sõltub igaühest endast, mitte niivõrd asukohast. Olen olnud väga liigutatud, nähes Kanadas enam kui sadat neljanda põlve eestlastest last laulmas täiel häälel Kotkajärve skaudilaagris „Eestlane olen ja eestlaseks jään”, aga niisama liigutatud olin viimase laulupeo lastekoore kuulates. Pole vist mõtet kellegi isamaalisust teisega võrrelda, see on nii individuaalne ja intiimne tunne. Niisamuti ei pea ma õiglaseks võrrelda, kellel olid suuremad kannatused, kas neil, kes jäid okupeeritud kodumaale lõksu, või neil, kes olid sunnitud kõik jätma ja said põgenema, aga kes pidid kõike nullist alustama. Armastus ja kannatus on isiklikud tunded, need ei ole põhimõtteliselt võrreldavad. Armastus on armastus. Kannatus on kannatus. Igaühel oma ja ainuke.
Ameerikas elamine pole Teile esimene pikaajaline kodumaalt eemal viibimine — oma doktoritöö kaitsesite Soomes Turu Ülikoolis; ka Soomes elades tegutsesite kirjandusteadlasena. Olete pärit Viljandist — kas seal üles kasvades ning kirjandust oma erialaks valides tuli kunagi mõte, et teete seda armastatud tööd hiljem ka kaugel kodust? Kas külastate Eestit sageli?
Ei olnud mul kunagi otsest sihti ega soovi välismaale elama minna. 1990 olime sunnitud valima koduks Soome, sest mu Turus elanud abikaasal, jurist Juhan Kristjan Talvel (1951 – 2003) oli veel Edgar Savisaare valitsemisajalgi sissesõidu keeld N. Eestisse. Juhan oli Eesti Kongressi ja Eesti Komitee saadik, üks hilisemaid Eesti põhiseaduse autoreid.
USAsse sattusin samuti armastuse kutsel: ülikooli õppejõust abikaasa töökoht ja elu on siin, minul on vabakutselisena kergem töötada mujal.
Eestis käin igal aastal, vahel ka mitu korda, töötan kuu või kaks arhiivides, et oma töölünki täita ja lähedasi ning sõpru näha. Ainult mullu jäi Eesti-suvi esmakordselt vahele, sest mu poeg ja pojapoeg tulid USAsse ja me reisisime nendega ringi Dakotas ja Minnesotas.
Tänavu olen Eestis septembris-oktoobris, sest siis on kaks konverentsi, kus mu ettekanded on seotud Ivar Ivaski elu ja loomingu uurimisega; sügisel on ka mõned raamatuesitlused. Oktoobris ilmub minu koostatud Marie Underi neljaosalise loodusluule sarja viimane, neljas osa „Sügis”.
Olete taas tulemas Kanadasse, lektorina Kotkajärve Metsaülikooli, pidades ka loengu Tartu College'is, teemaks armastusluule. Kuidas iseloomustaksite tänapäevaseid „trende” eesti luules — kas sellist klassikalist armastusluulet, nagu on loonud Under jmt. varasemad poeedid, veel kohtab? Kuidas on luuleraamatute väljaandmisega Eestis — kas neid kirjastatakse/ostetakse, või on ka luulelooming kolinud internetti?
Klassika kui kindel kirjanduskaanon kujuneb välja pikema aja jooksul, sestap on vara öelda, kellest saavad tulevased klassikud. Aga hääd, kohati isegi underlikku armastusluulet leidub kaasaegseilt luuletajailt küll: Doris Kareva, Indrek Hirv, Kristiina Ehin, Jyrgen Rooste, kui nimetada vaid mõnda. Luuleraamatuid ilmub rekordilise rohkusega, luulet loetakse ja viisistatakse palju, nii et väiksed tiraažid kipuvad ruttu otsa lõppema. Ka netist leiab palju eestikeelset luulet: näiteks Hasso Krull ja Caroline Pihelgas avaldavad huvitavat luuletõlgete netiajakirja Ninniku, Palgeraamatus on kogukond Ahjusoe luule, Kivisildnik ja Jyrgen Rooste paiskavad tihti oma verivärsked teosed otse netti jne.
Ma ise eelistan küll luulet lugeda paberraamatust, ehkki iPad on iga päev kasutuses. Luule on nii intiimne ja sügavalt puudutav kõne, luuletus nõuab enda ümber valget ruumi ja rahu. Luulele oli tohi miski muu vahele võnkuda.
Lõpetuseks soovin Teile head reisi — selle lehe ilmumise päeval olete loodetavasti juba siinmail!
Tänan taas kutsumast, tulen Torontosse ja Kotkajärvele alati koduse tundega, sest Kanadast on kujunenud minu jaoks teine, Väike Eesti, mida USAst on ränkade vahemaade tõttu raskem üles leida. Aga Eesti on tegelikult siingi olemas. Eesti on igal pool, kus ta on inimeste südameis.
Küsis: Kaire Tensuda
