Nagu paljud teise põlvkonna eestlased Kanadas, on Anita sündinud ja üles kasvanud Torontos. Ema, Ingrid Laane, on pärit Paidest ja isa, Erik Saar, Tartust. Mõlemad olid teismelised, kui Eestist põgeneti ja Rootsi jõuti ja sealt edasi Kanadasse. Eestlastest vanematega peres oli päris tavaline, et omavahel räägiti ainult eesti keeles, nii et kui lõpuks kooli jõuti, siis polnud kohalikust keelest õieti mingeid teadmisi. Anita meenutab, kuidas ta ühe kontrolltöö ajal tahtis õpetajalt üle küsida, kas ta ikka ülesandest õigesti aru sai, kuid õpetaja oli tema kurvastuseks teatanud, et tal pole luba õpilasi aidata.
Anita on olnud eesti täienduskooli õpilane ning pidas isegi õpilaste nimel lõpuaktuse kõne. Ta ütleb kooli kohta veel: ,,Kool oli tore, leidsin sealt sõpru, kes mul siiani alles, õppisin keelt ja kirjandust ning sain uusi teadmisi ajaloo ja maateaduse kohta, mis tänapäevani veel meeles. Eriti toredad olid muidugi vaheajad, kui sai osta maiustusi, mis me siis portfelli peitsime ja salaja õpetaja eest tunni ajal sõime. Vahel mõtlen ka sellele, kuidas õpetajad jagasid oma läbielamusi sõjast. Ma ei unusta neid kunagi ning mõtlen, kui õnnelikud oleme siin Kanadas.“
Muidugi kuulus ta lapsepõlve eestlaste laager ja osalemine gaidide tegevuses. Võimlemisest sai suur osa tema lapsepõlvest. Oma sõprade osas nimetab Anita: ,,Immigrantide lapsena olid mul oma eesti sõbrad ja hiljem kanada sõbrad ning mul oli alati kaks sünnipäeva, alles vanemas eas läksid need kokku. Tunnistan, et vaatasime natuke kanada laste peale alla, sest nad ei olnud meie meelest nii hästi kasvatatud kui eestlased.“
Tüüpilise eesti perena pidi haridustee jätkuma ülikoolis. Küsimus oli rohkem, mida õppida ja millist suunda valida. Ema tahtis, et Anitast saaks lastearst ja insenerist isa ootas, et ta õpiks inseneriks. Valituks osutus hoopis poliitökonoomia. Akadeemiliselt kuulub Anita Eesti Naisüliõpilasseltsi.
Pärast lõpetamist 1981.a ootas ees neli kuud ringreisi Euroopas, mille käigus jõudis Anita esimesena oma perest tagasi Eestisse. Tee peale jäi isegi rongisõit Peterburi.
Anita õpingud jätkusid Londoni Ülikoolis Inglismaal, kus omandas magistrikraadi ärijuhtimise ja -korralduse alal. Anital on ka sõnum kõigile noortele, kes on kooli lõpetamas ja oma valikuid tegemas: ,,Järgige oma südant ning õppige, mis meeldib. Tänapäeval on nii palju erinevaid platvorme, mis annavad parema ülevaate võimalikest elukutsetest ja kuidas sinna jõuda. Ning õppida ja ümber õppida võib igas vanuses. Üldharidus on midagi, mis annab aluse edaspidiseks ja lubab elada täisväärtuslikku elu.“
1982. aastal sai Anita koha Alexander Proudfoot kompaniis, suuresti tänu prantsuse keele oskusele, sest neil oli vaja kedagi Quebeci Firestone vabrikusse töökorraldust juhtima. Järgmised kolm aastat reisis ta töö tõttu palju, töötas muuhulgas Florida kontoris, kus tegeleti käsitsi asjaajamise juurest kompuutrisüsteemile üleminekuga. Sama firma kaudu sattus Anita Prantsusmaale ja Suurbritanniasse, kus saatus viis ta kokku Juhaniga. Peale kolme aastat Inglismaal ja uut töökohta Bain & Company strateegiaalase konsultandina, võeti vastu otsus oma eluga edasi minna Kanadas.
Tavaline on mõelda, et selle peale istutakse lennukile ning maandutakse uues kohas, aga mitte Anita ja Juhani jaoks. Neid tõmbas mõte pisut rohkem maailma näha ning pilk keerati hoopis ida poole. Anita räägib: ,,Sõitsime Londonist kolm ja pool kuud Kathmandusse Nepaalis. Tänapäeval muidugi ei saaks seda nii kergelt teha, läksime läbi Iraanist, Süüriast, Pakistani hõimualadelt. Sealt edasi jäid meie teele Hiina, Jaapan, Hong Kong, Tai, Uus- Meremaa, Austraalia, Tahiiti. Lõpuks olime Los Angelesis, kust lendasime Torontosse. Kuigi pidime korraks veel Londonist läbi põikama, et oma asjad ära tuua. Kõik see kokku võttis terve aasta.“
Kanadas on Anita töötanud kõrvuti mitme erineva firma juhtkonnaga, et ettevõtete asjaajamine ladusalt jookseks ning müügiturg kasvaks. Ta on löönud kaasa mitmes kogukonna nõukogus, muuhulgas ka Tartu College, T.E.S. Lasteaed ja Eesti Õppetooli Sihtasutus. Anitale on alati meeldinud teadmine, et saab olla kuidagi kasulik kohalikule kogukonnale ning seda elujõulisena hoida. Juhani kohustused viisid pere vahepeal kolmeks aastaks New Yorki, kus sündis tütar Katrine, kuid laps ei takistanud noorel emal konsultandina edasi töötamast.
Tööelu kõrgpunktiks peab aga Anita oma viimast kohta siinsete eestlaste panga juures ja mitte ainult tehtud töö pärast. Ta on väga õnnelik võimaluse üle nii paljude erinevate inimestega suhelda. ,,See annab jõudu ja jaksu edasi tegutseda,“ nimetab Anita.
Pole palju neid, kellel on olnud võimalusi mitmest erinevast riigist kogemusi koguda, elada kõrvuti kohaliku rahvaga ja neid tundma õppida. Eks ta mõtle ka oma tütrele, kellega väga lähedane ja hea suhe. Katrine käib natuke ema jälgedes ja töötab finantsmaailmas investeerimispanganduses. Ema võib oma tütrega väga rahul olla, sest pole kunagi suurte probleemidega silmitsi seisnud. Neiu käis eesti koolis, tegi sporti – ülikoolis võrkpall, mängis klaverit, oli abijuht ESTO 2019 Noorte Kongressi organiseerimisel. Eks tulevik näitab, kas ta ka oma emale nii lähedale jääb. Sõjapõgenike lapsena arvab Anita, et mida rohkem riikide uksi lahti, seda suurem kindlustunne. Ta ei tahaks kunagi olla oma vanemate kingades ega kujuta ette, mida ukrainlased tänasel päeval läbi elavad.
Kõigist rahvastest, kellega Anita kokku puutunud, meenutab ta soojalt sõbralikke quebeclasi, kes siin Ameerika mandril väga euroopalikud. Ameeriklaste puhul nimetab ta nende sõnakuulelikkust – kui ikka ülemus on korralduse andnud, siis ei seata seda kanadalaste moodi kahtluse alla: kas see on õige või äkki peaks veel enne üle vaatama. Kui algas töö Toronto Eesti Ühispangas, siis esiteks sattus ta justkui teise maailma, kus pidi paljude eestlastega koos töötama ja eesti keeles rääkima, lisaks jäid talle teravalt silma meie rahvale omased iseloomujooned, isegi kui nad pole otseselt Eestis sündinud. Huvitav ja ootamatu oli näha, kuidas terve grupp inimesi justkui ühes taktis hingas. Anita sõnade järgi on eestlased ,,põhjalikumad, ei jälgi pimesi kõike, mida ette öeldakse, on kriitilisemad enda ja teiste osas, teevad oma tööd korralikult ja vastutustundlikult.“
Ettepanek kandideerida Toronto Eesti Ühispanga tegevjuhi positsioonile tuli talle üle kümne aasta tagasi väikese üllatusena, kuid samas tundus see põnev väljakutse.
Anita räägib: ,,Meie pank oli ja on mulle väga südamelähedane, sest selle väärtused on minu omadega samasugused. Suured firmad ei hinda alati inimesi, ükskõik kas nad on siis kliendid või töötajad. Ühispankades on see hoopis teistmoodi. Kindlasti on töö pangas huvitav ka intellektuaalselt. Mõelda läbi, kuidas panka kasvatada, kuidas igapäevaselt asju ajada. Kõik, mis ma olin teinud läbi aastate, tuli justkui kokku pangatöös. Eelnevad tööd olid nagu ettevalmistus pangajuhiks saamisel.“
Väljastpoolt tulnuna nägi Anita, kui hästi pangatöötajad oskavad oma liikmete ja kogukonnaga läbi käia ja kuidas antakse endast parim, et igatepidi abiks olla. Mõnikord rohkemgi kui üks tavapank seda kunagi teeks. Isegi telefonikõne, kus näiteks küsitakse, kas kohvik on lahti või kas täna on esmaspäev, saab sõbraliku vastuse.
,,Ma ütleks, et inimesed ei tea alati, kui head me tegelikult oleme,“ toob Anita välja.
Ootused pangale on väga kõrged. See võib puudutada uusi teenuseid, mis panga väiksuse juures alati väga kiiresti ja kergelt ei tule. Panga uus süsteem lubab küll teatud asju pikema viivituseta sisse viia, kuid osade asjade puhul on vajalik koostöö ühispankade sektoris.
Nagu paljudes väikestes asutustes on pangaski igaühe õlgadel väga palju erinevaid kohustusi ning ülesandeid, mis suurema töötajaskonnaga asutuses rohkem ära jagatud. See tihtipeale eeldab väljakutset, võimalikult kiiresti telefonile või emailile vastata. Anita meenutab oma kogemusi ja arvab, et suurte finantsasutuste puhul võib teenindajaga jutule saamine päevi või nädalaid võtta (pärast vastamismasinaga maadlemist), rääkimata mõne lihtsama probleemi lahendamisest.
Ta nimetab, et on neid, kellel puudub usk meie headesse intressidesse ja hoiuseid liigutatakse liiga kergelt ühest kohast teise. Kui omal ajal toimusid intresside muudatused väikese viivitusega, siis nüüd käib see väga kiiresti, et hoida neid sama head kui teistel või isegi paremad. ,,Mõnikord töötame ka laenuküsijatega, kellele anname suuna kätte ja aitame otsuseid teha, kuid siis lähevad nad meile teatamata mujale panka,“ toob Anita veel ühe kitsaskoha välja. ,,,,Give us a chance!“ tahaksin neile kõigile öelda.“
Kõige selle kõrval on Anital ülimalt hea meel, et pank on olnud siinsetele kogukondadele abiks. Kindlasti on pangal olnud oma osa mängida, et nii mitmed erinevad eestlaste organisatsioonid on saanud nõnda pikalt ja edukalt tegutseda. Igal aastal annab pank välja mitmeid rahalisi toetusi ja stipendiume nii noortele kui vanadele. Eesti Maja suurima üürnikuna ja mitmete uuenduste sisseviijana (näiteks põhjaküljel asuv lift) said eestlased nõnda kaua seda kohta kasutada. Mitmete arvamusele, et pank oleks pidanud Eesti Maja ära ostma ning seda haldama hakkama, vastab Anita, et see pole nii kerge, kui kosta võiks, sest maja haldus on asi, milleks pangal puuduvad oskused ja jõud.
,,Meil on oma eesti küla, kus on erinevad grupid ja organisatsioonid koos oma kinnisvaradega. Igaühel on oma roll ning küla peab kokku tulema, et ühiselt tegutseda ja eksisteerida. Pank on kindlasti meie küla üks tugisammas,“ jagab Anita oma arvamust. ,,Kõige selle kõrval ei tohi unustada, et kõik liikmed on omakorda panga tugisambaks. Mida rohkem neid on ja mida rohkem meiega pangandust tehakse, seda tugevamad me oleme ning saame veelgi rohkem oma kogukonnale toeks olla.“
Küsimuseks on, kui paljudeni panga infoga päriselt jõutakse, sest eestlased ei ela ühe grupina koos, järjest rohkem ollakse hajali. Suureks abiks on suusõnal reklaami tegemine või panga uudiskirja tellimine. ,,See on ime, et meie väike pank nii kaua nii hästi vastu on pidanud,“ ütleb Anita.
Tõsisema jutu kõrval tahab Anita nimetada, kui palju on pank andnud oma töötajatele võimalusi end täiendada ja areneda ja miks mitte edasi liikuda. Eriti meeldib talle, kuidas meie kogukonna noored just siit oma esimese töökoha leiavad. Neil on võimalus kasvada, uusi kogemusi ja oskusi omandada. Mitte kõik ei jää pikemaks ajaks paigale, aga pangast on saanud platvorm uutele väljakutsetele töö– või õpimaailmas. Ja siis on need, kes pühenduvad pangatööle pikemaks ajaks, muutudes justkui kuldvaraks nii panga kui ka liikmete jaoks.
Anita loodab, et uue kerkiva keskusega tekib suurem huvi nende hulgas, kes varem pole eestlusega nii palju seotud. ,,Ma tõesti usun, et keskusest saab meie ühiskonna süda, aktiivne ja huvitav kõigile. Meil on hulgaliselt noori, kes ei räägi küll eesti keelt, kuid kes on uhked oma juurte üle. Loodan tõesti, et ka nemad leiavad tee keskusesse ja selle kõrval ka panka. Minu suurim soov on, et püsiksime oma kogukonna pangana veel aastakümneid.“
Järelmärkus: Intervjueerijal on olnud rõõm Anitaga töötada pea kümme aastat ja pean ütlema, et ta oli ja on suurepärane ülemus, kes teeb oma tööd täie hinge ja hoolivusega. Olen väga nõus sellega, kuidas ta end ise kirjeldab: siiras, hooliv, motiveeritud ja uudishimulik.
