Ja nõnda polegi vaja kaugelt otsida põhjuseid, kuidas Arnoski tärkas juba noorena huvi kunsti vastu. ,,Isa andis mulle ja vennale värvid kätte ning ütles: joonistage,“ meenutab Arno, kui suvel Eestis kokku saime. ,,Eks ta jagas natuke juhtnööre ka, kui ladus ette kujundeid, mida paberile jäädvustada. Ta ei pidanud meid selleks isegi sundima, meil oli väga tore. Muidugi oli veelgi toredam mööda Pääsküla teid sõpradega jalgratastel ringi tuhiseda, aga eks me nägime, kuidas vanemad kunstiga tegelesid. See oli nii loomulik osa elust. Tundsin, et mu tulevik peab olema kunstiga seotud.“ Hetke pärast lisab Arno poolnaljaga: ,,Oleks vast võinud ka heaks muusikuks hakata, kui ainult rohkem annet olnuks.“
Arno on saanud koolitust Eesti Kunstiakadeemia erinevatel kursustel ning 80-ndatel nüüdses Peterburis maalide restaureerimisega tegeledes. 1989. aastal läks ta aga hoopis Rootsi ning sealt kaks aastat hiljem Kanadasse. Toronto sai talle koduks pea seitsmeks aastaks. Ja kuigi ta hing ihkas kangesti kunsti poole, siis need, kes on tuttavad immigrandi elu köögipoolega teavad, et alati pole kerge läbi lüüa sellena, kellena ise tahad, sest leib vaja ikkagi lauale tuua ja siis oled valmis ka tegema töid, mis pole otseselt õpitud ametiga seotud.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
