Siiri kasvas üles Eestis, Kohila alevikus Raplamaal, kuid tundis keskkooli minnes, et Kohila jääb väikeseks ning asus õppima Tallinnasse Gustav Adolfi Gümnaasiumisse, mis tähendas, et kell 6 hommikul, kui teised klassikaaslased alles magasid, tuli juba minna rongi peale. Ta meenutab, et ka nn. lumepäevadel jõudis tema esimese rongiga ilusti kooli kohale, kuid teised võib-olla linnatranspordiga ei jõudnudki.
Järgnes eripedagoogika bakalaureusekraad Tartu Ülikoolist, misjärel Siiri naases kodukohta ja töötas Kohilas lasteaias eripedagoogina, samuti eraklientidega. Tema valdkonda kuulusid autismispekter, käitumishäired, kohanemisraskused, kõneprobleemid, õpiraskused jpm. See töö õpetas talle palju kannatlikkust, aga kõige raskem osa polnudki töö lastega, vaid sageli just vanemate ja teiste täiskasvanutega. Siiri sõnul kohtas ikka veel tänapäevalgi mõnikord nõukogude-aegset suhtumist, et erivajadustega lapsed peaksid olema kusagil eemal, eest ära; samuti eitamist, süü- ja häbitunnet. Siiri räägib, et kui lapsel avalduvad mingid teatud jooned, tekitab see esialgu vanemates palju segadust, mis on arusaadav; ning väiksemas kohas on ka olukord kohati teine kui suuremates keskustes. Erinevusi on märgata ka eri generatsioonide vahel ning võis juhtuda, et peredele näidati erivajadusega lapse puhul näpuga, tuues välja kasvatamatust, mis oli aga tegelikult tingitud lapse erivajadusest.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
