Torontos on mitu pika ajalooga laulukoori ning andekaid ja energilisi koorijuhte, kes on koorilauluarmastajaid ikka ja jälle suurele peole viinud.
Aga eeloleva suve laulupeoks valmistub laulukaare alla astuma ka just selleks peoks kokku pandud projektikoor, mis kannab nime e-kammerkoor Ööbik. Seda koori juhendab Toronto kogukonnas väga hästi tuntud ELLI KIPPER, kes astub koorijuhina oma lahkunud isa Charles Kipperi jälgedes. Mõned nädalad tagasi sai ,,Elli koor“ rõõmustava sõnumi, et neid on laulupeole vastu võetud.
Tänases leheloos räägib Elli endast ja oma teest laulupeole.
•••
Olen igapäevaselt 7./8. klassi prantsuse keelekümbluse programmi õpetaja. Lõpetasin ise samasuguse programmi gümnaasiumis.
Ülikoolis õppisin loodusteadust – bioloogiat (University of Guelph) ja siis pedagoogikat (Ontario Institute for Studies in Education – OISE).
Kuigi ma ei õppinud muusikat koolis, on muusika olnud alati tähtis minu elus. Lapseeast saadik laulsin koolikoorides ja ka High Park Tütarlastekooris. Hiljem hakkasin laulma TEBK (Toronto Eesti Baptisti Kogudus) noorte- ja segakooris, Toronto Eesti Seltsi Täienduskooli koolikooris ja Toronto Eesti Akadeemilises Segakooris ,,Ööbik“.
Alustasin varakult ka klaveriõpinguid ja jõudsin RCM (Royal Conservatory of Music) 10. klassini.
Nagu paljud teavad, juhatas mu isa Charles Kipper pikki aastaid Toronto Eesti Meeskoori ja nii aitasin meeskoori klaverisaatega kontsertidel ja vajadusel harjutustel. Meeskooriga olen koostööd teinud ka pärast isa lahkumist.
Olen kogukonnas tegelenud paljude asjadega, muuhulgas olen olnud Toronto eesti täienduskoolis õpetajaks ja paar aastat tagasi Jõekääru Suvekodu juhtaja.
“Minu esimene laulupidu oli aastal 1989. Olin ainult poolteist aastat vana ja muidugi midagi ei mäleta. Sellest ajast saadik olen olnud igal üldlaulupeol.”
(Elli Kipper)
Küsimusele Elli suhetest laulupeoga vastas ta, et esimest korda oli ta laulupeol pooleteiseaastasena ja sellest alates igal üldlaulupeol.
Minu esimene laulupidu oli aastal 1989. Olin ainult poolteist aastat vana ja muidugi midagi ei mäleta. Sellest ajast saadik olen olnud igal üldlaulupeol.
Esimest korda osalesin lauljana aastal 2004, kui Toronto Eesti Koolikoor läks Eestisse. Koolikoori liikmena sain osaleda 2007. a noortelaulupeol ning koori ,,alumni“ grupis 2009.a. Sellel ajal aitasin rohkem väikestel laule õppida. Ka mu isa aitas neil kordadel koolikoori kalverisaatjana.
Aastatel 2014 ja 2019 laulsin laulupeol TEAS Ööbikuga ja 2019.a tantsisin Kunglaga (Toronto Eesti rahvatantsurühm) ka tantsupeol.
Praegu tema juhitava koori moodustamisest ja selle ettevalmistamisest laulupeoks rääkis Elli nõnda.
Sel suvel, kui töötasin Jõekäärul, tuli ühel päeval Kadi Laaneotsaga vesteldes üles laulupeo teema. Selleks ajaks oli TEAS Ööbik otsustanud, et sel korral koor ise ei lähe laulupeole.
See oli mind kurvaks teinud, sest mulle väga meeldib laulupeol laulda. Kadiga seda arutades nimetas ta, et ikkagi on palju huvi laulupeol osalemise vastu nii Põhja-Ameerikas kui ka maailmas, kus ei ole suurt Eesti ühiskonda ega oma koori. Rääkisin, millised olid kogemused, kui Covidi ajal hakkas Ööbik pakkuma virtuaalharjutusi lauljatele ja kohapeal harjutamine polnud võimalik.
Nii tuli idee, et saaksime koori teha, alustades Ööbiku liikmetega, kes sooviksid laulda laulupeol. Jagasime ühismeedia kaudu infot teistele ning meiega liitusid ka mõned lauljad USAst ja Uus-Meremaalt.
Meie 29-liikmelises segakooris laulavad valdavalt täiskasvanud, sealhulgas mõned pered, kus vanemate jälgedes on liitunud ka nende lapsed. Koori vanim liige on 70-aastane ja noorim 14-aastane. Harjutused toimuvad eesti keeles, vajadusel tõlgime mõne sõna inglise keelde.
Viimastel kuudel on meie hulka tulnud lauljaid Hamiltoni Eesti Segakoorist. Nendel oli vaid paar lauljat, kes soovisid laulupeol laulda. On olnud tore koos laulda ja saada rohkem tuttavaks.
Elliga juttu ajades ei saa mööda tema isast, armastatud koorijuhist Charles Kipperist, kelle mõju on ilmselge.
Nagu meie kõik teame, minu isa oli väga andekas muusik, kes lõi väga aktiivselt kaasa siinses eesti ühiskonnas, kaasa arvatud baptistikogudus ja siinse täienduskooli vanem aste ja kelleta vaevalt ükski kontsert möödus.
Koorilaul oli tema esimine arm ja koolis, kus ta õpetajana töötas, julgustas ta oma õpilasi laulma kooris, tehes ise kooriseadeid õpilaste lemmiklauludest.
Isa oli ka selline, kes alati suutis aitada kõiki. Kui oli klaverisaatjat vaja, siis ta oli seal; kui oli dirigenti vaja, oli ta alati valmis aitama. Ma alati vaatasin, kuidas ta dirigeeris ja klaverit mängis, ja see oli alati nii ,,perfect“ (he had difficult shoes to fill).
Elli jätkab inglise keeles, et oma mõtteid täpsemini väljendada.
,,One challenge I had while learning to play piano, was playing it perfectly. If it wasn’t perfect then I failed. My isa would always tell me that you have to keep going and move past your mistakes and learn from them (they don’t define your playing). He told me he made mistakes all the time and if you just keep going, people won’t notice. It was something I really struggled with.
Taking on (e)Kammerkoor, I was extremely nervous since I have no professional or formal conductor training, even though I have been in choirs my whole life. My isa’s words kept me going (don’t focus on your mistakes, learn from them). I also wanted to make him proud by giving this opportunity to the singers who otherwise wouldn’t have been able to join with a choir. Say yes and be ready to help. So many times when we were rehearsing I would picture how my isa would conduct a certain part, what would he want to bring out in the song. It put me in the moment of the song and then I forgot my nerves.“
Uurisime Ellilt ka, kui keeruline on olnud harjutusi läbi viia ja mis on olnud kõige suuremad väljakutsed.
Kui saaksin tagasi minna ja teha asjad teistmoodi, ma leiaksin mooduse, et jagada infot meie koorist laiemalt. Oli väga kahju, et pidime päris varakult andma Eestisse laulupeol osaleda soovijate nimekirja. Oli mitu inimest, kes tahtsid liituda, aga oli liiga hilja ja nii raske oli ,,ei“ öelda. Aga samas on sellest näha, et huvi sellise koori jaoks on ja võiksime proovida ka järgmisel laulupeol osalemist.
Harjutustel oli kõige suurem väljakutse, et lauljad pidid iseseisvalt laule harjutama proovide vahel. Kohapealsed proovid toimusid kord kuus. Lauljad olid kohusetruud ja koos harjutades saime rohkem pöörata tähelepanu kooskõlale ja ühtususele. Saime ka täiesti virtuaalselt kokku, et harjutada häälepartiisid, kasutades laulupeo veebiressursse.
Elli rääkis ka, kes on talle olnud kõige suuremad mentorid, juhendajad ja abistajad sellel koorijuhiteel.
Enn Kiilaspea on esimene inimene, kes mainis, et peaksin koori dirigeerima. Ta laenas mulle ka kooridirigeerimise õpiku. Ausalt öelda ma ei olnud valmis selleks.
Roosi Lindau on juba natuke aega mind julgustanud koori dirigeerima. Esiteks ma kartsin, sest ei arvanud, et olin küllalt hea. Aga kui viimaks otsustasin e-kammerkooriga edasi minna, siis aitas Roosi mind palju. Dirigeerisin mitu korda Ööbiku harjutusel laule ,,Laulik“ ja ,,Mu isamaa on minu arm“. Pärast harjutusi andis Roosi tagasisidet ja jagas mõnd nippi. Ööbiku kooriliikmed on olnud nii toredad ja julgustavad.
Aga on mitmeid teisi muusikalisi mentoreid.
Marika Wilbiks, TEBK noortekoori juht. Selles kooris sain juba väiksema grupiga laulda koorilaule. Ta alati julgustas, kui aldi osa oli eriti keeruline.
Timo Lige – sellest ajast, kui Timo on TEBK koguduse pastor, on ta meid (Alexandra Wilbiks, Gabriel Boutilier ja mina) lükanud, et saaksime olla paremad lauljad ja muusikud. Olen nii palju arenenud tema teoste õppimisel.
Carmen Kehman, kellega oleme laulnud Ööbikus mitu aastat, on olnud heaks toeks. Kui tulin lagedale e-kammerkoori ideega, innustus ta kohe ja on aidanud harjutuste plaanimisega.
Kaili Kinnon on Covidist saadik olnud minu era-lauluõpetaja. Mul oli nii hea meel teda kohata, kui ta esines Toronto Eesti Meeskoori kontserdil. Saime kiiresti sõpradeks. Kuigi ta elab nüüd Ühendriikides, saame igal nädalal kokku virtuaalselt laulutunniks. Ta on aidanud mul leida oma lauluhääl ning õpetanud laulmise strateegiat (hääle soojendus, raskete nootideni jõudmine, hääle resonants jne) – teadmised ja oskused, mida olen saanud kasutada e-kammerkooriga.
Kõik (e)Kammerkoori ja Ööbiku lauljad! Nad on olnud nii julgustavad. Oleme väga hästi koostööd teinud ja nad on minuga olnud nii kannatlikud (kui ikka õpin).
Jaanuarikuus toimus Torontos Eesti Lauljate Liit Põhja-Ameerikas korraldusel laululaager ,,La-La-La“, kus õptiti laulupeo repertuaari selleaastase peo üldjuhi Heli Jürgensoni käe all. Elli rääkis ka laululaagri mõjust ja sellest, kuidas läks koostöö Heli Jürgensoniga.
La-La-La laululaager oli fantastiline! See oli eriline teha meie kooriproovi Heliga. Et meie koosseis on väiksem kui teistel kooridel, tundus see nagu väga ,,specialized“ harjutuse aeg.
Rääkisime Heliga enne üldproovi meie harjutamiste eripärast. Ta julgustas meid ja ma arvan ka, et ta oli meie kooriga rahul, kuidas laulsime koos ja kuidas laulud olid õpitud.
Meie e-kammerkoori harjutusel mainis Heli Jürgenson üht teatud laulmise detaili selgitades, et kui kujutame ette, et meil oleksid ees Hercule Poirot’ vuntsid, siis meie hääl/toon jääb õigele tasemele. Sel õhtul (reedel), kui jõudsin koju, läksin kohe Amazoni, et leida needsamad vuntsid. Tellisin need ära ja sain ilusti laupäeva õhtul kätte. Läksin pühapäeva hommikul pisut varem La-La-La’le ja jagasin vuntsid lauljatele välja. Tegime plaani, et esimene kord, kui Heli tuletab meile meelde ,,Poirot’“ vuntse, siis me kõik paneme need näole! See oli nii super-üllatus Helile ja pani teda (ja meid kõiki) südamest naerma.
Mul on ikka pakk vuntse kodus (plaanitsen võtta laulupeo ajaks Eestisse kaasa).
Suvistest ja edaspidistest plaanidest rääkis Elli, et hetkel kammerkooril iseseisvat esinemist kavas pole ei siin ega Eestis, kuigi paar koori liiget laulavad kaasa ESTO laulupeol.
Elli peab oma kogemust e-kammerkoori dirigendina väga harivaks ja toredaks ning arvab, et see ettevõtmine ei pruugi jääda viimaseks.
Eesti Elu soovib Ellile ja e-kammerkoorile Ööbik häid elamusi laulupeol.
ELLI KIPPERIGA vestles Kai Kiilaspea
