Kanadas sai Katrini ja Eriku koduks Collingwoodi linnake (Ontario), kus järv ja loodus pakuvad meeliülendavaid elamusi, ning boonuseks on, et naabruskonnas elab ka mitmeid teisi eestlasi. Neil on tore pomeranian’i tõugu koer Blue, kes pole oma nime saanud mitte lähedalasuva Blue Mountains’i järgi, nagu paljud arvavad, vaid hoopis oma imeliste siniste silmade tõttu.
Olles jätnud seljataha oma aastakümnete pikkused muusikaõpetaja ja advokaadi, samuti hiljem restorani pidamise karjäärid USA-s, pühenduvad nad nüüd rahulikumale elule, toiduvalmistamisele ning klaasikunstile.
Alguses oli tegemist nn. salagrupiga, kuhu kutsuti vaid sõpru ja sõprade sõpru. Grupi kasvades sai see avalikuks ja sellega võib liituda iga soovija, vastates teatud küsimusele.
Facebooki eesti toidu teemalised grupid, kus Katrin on administraator
Oleme Eesti Elus mitmel korral kirjutanud Facebookis tegutsevast grupist Traditional Estonian Cooking and Eating, mille rajas aastaid tagasi Marga Anto Raudsepp (kes tänaseks on lahkunud). Grupi avapäev oli 12. veebruar 2009. Koos Margaga oli alguses üheksa administraatorit, üks tuli hiljem juurde, asukohamaadeks Kanada, USA ja Eesti. Alguses oli tegemist nn. salagrupiga, kuhu kutsuti vaid sõpru ja sõprade sõpru. Grupi kasvades sai see avalikuks ja sellega võib liituda iga soovija, vastates teatud küsimusele.
Grupp tegutseb aktiivselt tänaseni, tuues kokku eesti toidu valmistamise huvilisi erinevatest maadest ning olles aidanud ka paljudel toidu kaudu oma eesti juuri leida. Intervjuu administraatori Evi Tarkus Vahtraga (kes hiljuti siitilmast lahkus) ilmus meie lehes 27. juulil 2023 (EE #30) ning Katrin Kütti-Otsaga 8. dets. 2023 (EE #49).
Nii Marga kui teiste admin’ide soov oli, et grupp räägiks traditsioonilisest eesti toidust. Aja jooksul ja liikmeskonna kasvades läksid ka teemad kuidagi laiali – räägiti küll toitudest, kuid mitte alati traditsioonilistest. 2014.a. lõi Evi ka teise FB grupi nimega EstonianS Cooking and Eating Everything, mis nagu nimigi ütleb, rääkis laiematest söögiteemadest ja millega samuti palju inimesi ühines.
Üheks mõlema grupi administraatoriks on algusest peale olnud ka Katrin Veski, kelle suurepärased eesti toidu retseptid ja fotod on pakkunud isuäratavaid maitseelamusi küllap tuhandetele jälgijatele. Tal on ka oma Facebooki leht Satisfaction Gourmet.
Kohtumispaik: ESTO ‘76 Baltimore ja elu USAs
Sellel suurüritusel toimunud ühel kontserdil Katrin ja Erik noores eas kohtusid. Muusikuharidusega Katrin oli seal Torontost Peetri kiriku noortekooriga Lootus, mida ta juhatas. Samal kontserdil laulis ka Erik, New Yorgi Meeskoori ridades. Nende esimene kohtumine toimus liftis. Õhtusel ballil, kus Katrin pidi tegelikult olema koos kellegi teisega, aga rahva hulgas teda ei näinud, said nad Erikuga juba rohkem tuttavaks ning edasi arenes kõik väga kiiresti. Nädala pärast kohtas Katrin Eriku vanemaid ning järgnes mitu reisi Toronto ja New Yorgi osariigi vahel, kus Erik elas. Oktoobris nad juba kihlusid ning sama aasta detsembris abiellusid. Pulmapidu toimus Tartu College’is.
Samal ajal oli Katrin, kellel on magistrikraad Toronto Ülikoolist koorijuhtimise alal, seotud Schuberti festivali korraldamisega Torontos. Hart House’is toimus kaheksa kontserti ja Katrin on siiani liigutatud, kuidas tema vanemad plakateid linna peal üles panid.
Üsna pea kolis Katrin Eriku juurde Ameerika Ühendriikidesse. Esialgu elasid nad lühikest aega tema vanemate juures Carmelis (NY), siis kolisid White Plainsi ning edasi Yonkersisse ja Hastings-on-Hudsonisse, New York City läheduses, mis sai neile pikaajaliseks koduks. Perre sündisid tütar Kristen ja poeg Kristjan. Elu oli kiire, ühendades karjääre ja kodust elu.
Tagasi Kanadas: Collingwood, klaasistuudio ja eesti toit
Katrin oli alati tundnud, et tahab kunagi taas Kanadas elada, ja ka Erikul polnud midagi selle vastu – nende pea ainukesed puhkused viisid neid ikka Torontosse, kus käidi perega mitu korda aastas.
Kanadasse kolimise eel uuriti võimalusi Torontos, kuid kõik tundus liiga kallis; ka Jõekääru oli üks võimalikest valikutest, kus Katrin oli lapsena alati käinud, meenusid ka sealsed head toidud… Kuid seal polnud sel hetkel midagi saadaval. Katrin oli lapsena tihti käinud ka Balm Beachis, kus üle vee paistis Collingwood – ja nii saigi otsus langetatud selle linnakese kasuks, millega nad on väga rahul.
Kodus on Katrinil ja Erikul klaasistuudio (nende töid saab näha Facebookis – Georgian Bay Art Glass), kus nad valmistavad ühiselt kauneid klaasesemeid, saades inspiratsiooni eesti motiividest. Nad on tegevad ka organisatsioonis Blue Mountain Foundation for the Arts.
Muusika on saatnud terve elu
Katrin ja Erik on mõlemad professionaalsed muusikud. Erik on lõpetanud Syracuse’i Ülikooli ning saavutanud magistrikraadi Manhattan School of Music’ust, hiljem omandas ka advokaadikraadi ning töötas palju aastaid advokaadina. 35 aastat oli ta New Yorgi Eesti Meeskoori dirigent, viimased aastad ka koos naiskooriga.
Katrin tegutses aastakümneid muusikaõpetajana. Tal oli kodus klaveristuudio, kus ta õpetas nii lapsi kui täiskasvanuid, igal aastal oli õpilaste arvuks 40 ja rohkemgi (on olnud ka 54). Sellest ajast on jäänud unustamatuid elamusi ja inimeste lugusid. Näiteks üks vanem meremees, kes sai klaverimängus täiesti algajana kahe aastaga kätte hea taseme. Ja teine mees, varem mitte üldse klaverit õppinud, kes soovis oma kallimat üllatada talle esitatud klaveripalaga, ja tegigi seda.
Muusikat on ülikoolis õppinud ka Katrini ja Eriku tütar, samuti aasta Pariisis ning Salzburgis suvekursustel koos Katriniga. Poeg tegutseb professionaalselt fotograafia alal.
New Yorgi Eesti Maja köök: tuluõhtud ja teised sündmused
Tihe seotus eestlusega saatis Katrinit ja Erikut terve USAs elatud aja jooksul. Neli aastat – 2008-2012 pidasid nad New Yorgi Eesti Maja restorani kööki, võõrustades vastuvõtte, tuluõhtuid, kultuuripäevi jpm. üritusi. Katrini sõnul meenutas see aeg neile kohati televisioonisarja Dinner: Impossible, seistes vahel silmitsi erinevate väljakutsetega maitsva toidu valmistamisel ja suurte sündmuste toidulaudade korraldamisel.
Sageli ei olnud täpselt teada, kui palju külalisi mingile üritusele saabub, ja kas ikka toitu jätkub. Meenub üks vabariigi aastapäev tähtsate külalistega – peakõnelejaiks olid filmi „Laulev revolutsioon“ loojad James ja Maureen Tusty, kui Katrin ja Erik olid kodus kella kolmeni öösel pidusöögiks vajalikke asju hakkinud, ja Katrin pidi olema aktusel ka klaverisaatja rollis. Saali astudes ja suurt rahvahulka nähes tekkis ehmatus: kas oleme ikka küllalt toitu valmistanud? Kõik laabus, toitu oli küllalt, aga pidev mure ja stress käisid alati asjaga kaasas.
Restorani kööki pidades teadsid Katrin ja Erik, et eesti kunde on nõudlik. Suur oli rõõm, kui juba nende esimesel tuluõhtul said nad oma toidu eest – seenesalat, rosolje, hapukapsad, sealiha – püstiseistes ovatsioonide osaliseks. Peamiselt valmistasid nad eesti toite, aga ka muud. Väga populaarsed olid nende võileivatordid – kalaga, lihaga jm., mida poeg kunstiliselt dekoreerida aitas.
Aastate jooksul võõrustasid Katrin ja Erik rohkeid üritusi, osalesid jõululaatadel jm. Köök oli lahti ka muul ajal kui üritustega seotud, ja baaridaam hüüdis ikka: „Supp on hea täna!“
Armastus eesti toidu vastu
Katrin on alati armastanud süüa teha: sellest annavad tunnistust tema ilusas käekirjas ja perfektses eesti keeles kirjutatud eesti toitude retseptide vihikud, mida ta tegi juba teismelise-eas. Suur mõju, miks armastada eesti kööki, on tema jaoks ka omaaegsetel Peetri kiriku kohvilaudadel.
Kui Katrini ja Eriku lapsed väikesed olid, kasvasid nad üles aga rohkem itaalia toiduga, sest nende piirkonnas elas palju itaallasi ja vastavaid toiduaineid oli palju saadaval. Katrinil on erinevate toitude valmistamine käinud lainetena: vahepeal meeldis talle teha türgi-päraseid toite, nüüd korea omi. Aga alati on olnud olulisel kohal eesti toit ja eesti köök, mis ka lastele on meeldinud.
Katrinil on praeguseks kogunenud kaks suurt köidet omaenese koostatud retseptidega, mis ta on ise leiutanud erinevaid retsepte kohandades ja modifitseerides. See on kindlasti väärt raamatu väljaandmist, mida poeg, kes saab aidata fotograafiaga, on ka pidevalt soovitanud.
Erik hakkas toiduvalmistamisega tegelema hiljem – siis, kui Katrini päevad stuudios õpilastega pikaks venisid. Perele õhtusööke valmistades proovis ta erinevaid toite teha ja õppis järjest uusi asju, nii need oskused tulid. Kõik see jätkus Kanadasse kolides, millest ka teised eestlased laiemalt osa on saanud.
Verivorstide valmistamine: alguses oma perele, siis juba teistele eestlastele…
Kolm aastat tagasi, kui selle järele tekkis Toronto ja ümbruskonna eestlaskonnas rohkem vajadust, alustas Erik suuremalt verivorstide valmistamisega, mida ta oli proovinud juba USAs elades. Erinevaid retsepte uurides ja katsetades töötas ta välja oma pere, sõprade ja ka teiste lemmikud. Tegevus kasvas, nõudlus suurenes ja eelmisel aastal valmistas ta verivorste kokku 400 naela, ei tea kui palju tuleb veel tänavu! Samuti teeb ta kodus rukkileiba. Nad on teadlikud, kust saab lähemas ja kaugemas ümbruskonnas osta vajalikke euroopa päritolu tooraineid, et eesti road saaks võimalikult autentsed.
Möödunud talvel käisid Katrin ja Erik KLENK-i korraldatud Kariibi mere kruiisil, mis oli neile suurepäraseks elamuseks. Seal oli Katrinil suur rõõm olla tõlgiks Eestist saabunud tippkokk Lia Virkusele.
Emotsionaalne reis vanemate kodumaale
Eestiga on Katrinil ja Erikul lähedane side ja palju sugulasi, kuigi nad pole seal palju käinud: Erik kaks ja Katrin vaid ühe korra. Eriku esimene reis sai teoks noorena, 1970-ndatel aastatel, nõukogude ajal, kui veel paljud väliseestlased Eestit ei külastanud. Terve perega käisid nad Eestis 2009.a., ja üheks eredaks meenutuseks lisaks laulupeole on külaskäik majja, kus Katrini isa üles kasvas. See talu on jätkuvalt isapoolse pere käes; ja sama pliidi peal, kus isa lapsepõlves süüa tehti, valmistati neile mulgi putru.
Väga emotsionaalne oli ka Soome lahe nägemine, mis oli Katrini sooviks: saada osa sellest paigast ja vaatest, kust tema vanemad 1944.a. põgenesid.
Fotod Katrin ja Erik Veski erakogust
Palju tänu Katrinile mitme toreda retsepti eest, mida ta rõõmuga Eesti Elu lugejatega jagas
