Nagu Kristina ütleb, on ta kasvanud 100%-liselt eesti ühiskonnas: gaidlus ja skautlus oli talle pere poolt justkui kaasa sündinud. Juba 2,5-aastaselt viibis ta esmakordselt hundulaagris Kotkajärvel, kus tema vanemad Anne ja Enno Agur olid juhid. Sellest ajast ongi Kotkajärve saanud tema südamelähedaseks kohaks, kuhu ikka ja jälle tagasi igatseb; eriti armas on sealne saun.
Gaidina oli Kristina väga aktiivne, osaledes maailmalaagrites. Ta lõpetas Toronto eesti täienduskoolid, tantsis rahvatantsurühmas Kungla, millega osales ESTO 2000 Valguspeol, oli aktiivne kirikus jm. Akadeemiliselt kuulub Kristina korp! Filiae Patriaesse.
Kristina esimene bakalaureusekraad on geokeemia alal McMasteri Ülikoolist. Õpingute ajal laulis ta kooris, mis andis talle krediiti, ning käis ka soolo-ettelaulmisel. Dirigent pakkus, et laulmine on midagi, millega võiks tõsisemalt tegeleda. Seejärel tegi Kristina Toronto Ülikoolis Voice Performance alal nelja-aastase bakalaureusekraadi, millele järgnes samast ülikoolist kaheaastane Master of Opera kraad (2016). See tähendas pidevat lavaelu – õpiti rolle, näitlemist, tantsimist ja ka lavameigi tegemist. Juba õppimise ajal esines ta palju.
Magistrikraadi saavutamise järgselt hakkas Kristina otsima töövõimalusi, leides, et miks mitte vaadata Eesti poole, kuna tal on olemas kodakondsus ja keel suus.
Esmalt töötas ta aga Torontos ühe aasta erinevates kohtades, et teenida raha ning siis lendaski Eestisse, kus elas aasta, käies palju ka Saksamaal. Balti mere ääres asuvas ajaloolises hansalinnas Stralsundis sai ta tööd ooperimaja kooris, kus laulis muusikalides, operettides jm.
Septembris 2019 tuli aga suur hüpe: Kristina sai töökoha Viini Riigiooperi koori. Ta kolis kohe Viini elama ja tundis suurt rõõmu sulanduda maailmakuulsa linna kultuuriringkonda. Sealne karjäär oli aga igati „huvitava“ algusega: järgneva aasta märtsis sai teatavasti alguse Covidi pandeemia, mil kõik kultuuriasutused jm. kinni pandi. Mitu kuud ei saanud üldse midagi teha, siis oli jälle vaheldumisi kinni-lahti aeg, kuid vahepeal hakati tegema virtuaalseid esietendusi, ilma publikuta, mida näidati televisioonis. Õnneks läks elu mõne aasta möödudes taas normaalsetesse rööbastesse.
Kui algul jagas ta linnas korterit sõbrannaga, siis ühel hetkel sai selgeks, et teda köidab just maaelu – nii ostis ta omale maale ühe talumaja, kus elab nüüd täisajaliselt. Seal on aed, mida ta väga armastab ning kus kasvatab lilli ja juurvilju; huvi aianduse vastu on ta saanud oma mõlemalt vanaemalt.
Kuna Kristina on südames alati Kotkajärvel ja loodusearmastus on teda saatnud juba varajastest aastatest, hakkas ta ka Viini ümbrust avastama, sõites rongiga vabal ajal linnast välja matkama. Kui algul jagas ta linnas korterit sõbrannaga, siis ühel hetkel sai selgeks, et teda köidab just maaelu – nii ostis ta omale maale ühe talumaja, kus elab nüüd täisajaliselt. Seal on aed, mida ta väga armastab ning kus kasvatab lilli ja juurvilju; huvi aianduse vastu on ta saanud oma mõlemalt vanaemalt. Kristina naerab, et teatri kolleegide hulgas on ta saanud nime „egg lady“ – üks naabertalunik müüb mune, mida töökaaslased tellivad, nii viib ta neid tihti kohale karpide kaupa. Teine naaber kasvatab kanu, mida ta samuti suurte külmkottidega tööle viib, aidates nii talunikel oma tooteid müüa kui linnainimestel maal kasvatatut oma toidulauale saada. Kolleegidele jagub vahel ka midagi ta enda aiast.
Autosõit Viini tööle võtab küll 1,5 tundi, kuid see on rahulik ja naudingut pakkuv, mitte suurlinnale omane liikluses trügimine.
Tööperiood riigiooperis kestab 1. septembrist 30. juunini, kuus on neli vaba päeva. Tihti on etendused õhtuti. Kristina tegi otsuse laulda ooperikooris, kuna see andis kindla töökoha (mis on tal garanteeritud kuni pensionini), ent plaan on aeg-ajalt ka soologa tegeleda. Ta esineb aeg-ajalt kirikutes ja kontsertidel, tore oleks, kui esinemisvõimalusi tekiks ka Eestis, kus tal on rohkelt sugulasi.
Riigiooperis mängitakse aasta jooksul palju erinevaid oopereid (lisaks operett Nahkhiir alati vana aasta lõpus) – et inimesed, kes tulevad Viini puhkusele nädalaks, saaksid selle aja jooksul vaadata erinevaid etendusi. Kristina enda lemmikuks on Peter Grimes, samuti Carmen.
Üheks suurimaks laulmiselamuseks peab Kristina 2025.a. oktoobris toimunud kuuajalist Jaapani turneed riigiooperiga.
Paralleelselt töötamisega käib Kristina igal nädalal ka laulutunnis. Ta võrdleb seda tippsportlase eluga – et kui korra oled võitnud, ei tähenda see ju, et enam treenima ei pea. Kristina õpetajaks on Eestist pärit ooperilaulja, samuti Viinis töötav Annely Peebo, keda ta peab oma mentoriks.
Eestlastega on tal teisigi kokkupuuteid: näiteks laulab nende kooris kokku neli eestlast, kes omavahel kokku hoiavad. Üks neist, teine bass, on saanud Kristinale heaks sõbraks.
Saksa keele omandas Kristina üsna ruttu – kui Viinis saab ka inglise keelega hakkama, siis maal elades üldiselt mitte.
Kristina räägib, et ta armastab Kanadat, kuid tunneb, et kodu on nüüd seal – ta on õnnelik, et on saanud omale luua maalähedase unistuste elu. Kanadas proovib ta käia ikka korra aastas – sel aastal viibis natuke pikemalt seoses kurva sündmusega, ema lahkumisega jaanuaris. Koduigatsust aitab leevendada ka see, et pere ja sõbrad tulevad talle alati hea meelega külla.
Kristina ootab väga suve, kui saab kodus olla ja kõik vajalikud projektid ära teha. Võib-olla toob suvi ka mõne reisi – ta tahaks rohkem Euroopat avastada.
Fotod Kristina Aguri erakogust
