Lia kasvas üles Torontos. Tema ema Hulda (Konsa) põgenes Läänemaalt koos vanematega, olles 15-aastane, ja jõudis hiljem USAsse. Isa Einar Eistrat oli Hiiumaalt, põgenedes 19-aastasena ja jõudis edasi Kanadasse. Ema ja isa kohtusid noorena Rootsis ning 1951.a. abiellumise järel rajasid nad oma ühise kodu Torontos. Terve emapoolne pere jäi USAsse, kellega ema peab järjekindlat kirjavahetust, hoides niiviisi peret koos, mida Lia jätkab tänapäeval sotsiaalmeedia kaudu, olles oma lähisugulastega pidevas kontaktis.
Ema Hulda on olnud eluaeg aktiivne liige Toronto Eesti Baptisti Koguduses, mis on ka Liale olnud alati oluliseks kohaks, kust on tulnud talle hulk eluaegseid sõpru. Pastor Kaljo Raid pööras suurt tähelepanu noortetööle ja muusikaelule – see kõik on jätnud jälje ka Liale. Sealt sai ta elu olulised põhiväärtused, mis annavad südamerahu ka kõige raskematel aegadel. Lia ema korraldas omal ajal kirikus pühapäevakooli ja lastele mänguaeda. „Mida teistele annad, tuleb sulle tagasi mitmekordselt, ja et rõõmu tuleb jagada“ – see on põhimõte, mida ema Liale õpetas ja mida ta ka oma lastele edasi annab. „Ohvrimeelsus, mitte enesekesksus. Mis sa teed enda jaoks, see ei loe 100 aasta pärast midagi, aga mis sa tegid teistele, jääb meelde alatiseks.“
Ema on tal väga tähelepanelik, ennastsalgav ja naudib ilu. Kodu ümbruses on tal ilus lilleaed ja ta andis ka Liale edasi looduse armastust, samuti kui tähtis on võtta aega, et istuda vee ääres, kõndida metsas ja samas ka käed mullaseks teha. Ema pidas ka perekonna sugupuud ja hoolitses perepiltide eest, sest lastele on tähtis teada enda juuri ja tagapõhja. Seda ülesannet on Lia edasi pidanud ka teise poole perega.
Lia tuleb väiksest perest, tal on üks vend Allan. Kui ta abiellus Erik Hessiga 46 aastat tagasi, sai ta aga väga suure pere ja suguvõsa liikmeks, õppides tihti katma pidulaudu ja valmistama toitu mitmekümnele inimesele. Suures peres on alati mingi tähtpäev ja tihe läbikäimine on kestnud aastakümneid. Kõige parem asi selle juures on aga see, et aja jooksul on need samad sugulased muutunud väga lähedasteks sõpradeks, kellega Liale meeldib koos olla.
Lia ja Eriku perre sündis kolm last: Leila, Tarvo ja Kairi. Rääkides emadusest ütleb Lia, et see kogemus on tema jaoks hoopis teistsugune kui enamustel emadel. Rohkem kui 20 aastat tagasi mattis ta oma poja Tarvo, kes hukkus 21-aastasena autoõnnetuses. See kaotus on Lia jaoks nagu oleks see juhtunud eile.
Ta räägib, et praeguseks on pool tema emaks olemise ajast olnud see aeg, kui kõik ta lapsed olid olemas, ja viimane pool ilma Tarvota, kes oli vanuselt keskmine laps. Samas oli ka esimene pool tema emaks olemise ajast veedetud enamuses Barrie’s, kus nad olid koos Erikuga aianduse äri omanikud, ja viimased ligi 30 aastat Hamiltonis, kus Lia on tegutsenud finants- ja päranduste nõuandjana.
Lia tunneb, kui sügavalt see tragöödia mõjutas ka tütarde üleskasvamist ja kodust õhkkonda. „Jõulud on meie peres väga soe ja südamlik aeg, aga esimesed jõulud peale Tarvo lahkumist polnud mul isegi tahtmist jõulukaunistusi üles panna. Ja kui siis üks tütardest küsis: kas meie ei tähendagi enam? – andis see mulle kuidagi energiat, mille panin jõulukaunistustesse, mis tulid kaunimad kui kunagi varem, sest leida ilu praeguses hetkes on oluline.“
Ta on kõik need aastad tegelenud mõttega, et 2/3 tema lastest on küll alles ja pakuvad pidevat rõõmu, aga see 1/3 on toonud kohutava augu, millest ei pääse. „Ja mida sa teed tühja auguga? Selle kolmandiku minu elust olengi pannud vabatahtlikku töösse. Nüüd aga peab järgmine põlvkond hakkama neid tegevusi üle võtma – ‘kõik lapsed’ on täiskasvanud ja sa ei saa jääda igavesti tegema. Samas ei saa ka öelda, et mina enam ei tee, üleandmine peab käima sujuvalt. Võtad noori hõlma alla ja õpetad, samas jälgid, kes võiks võtta enda kanda uusi rolle.“ Juba on näha, kellest võivad tulla tulevased organisatsioonide juhid ja üldiselt on järgmine põlvkond täis tublisid noori, kaasa arvatud ta enda tütred. Kairi on Hamiltoni Eesti Seltsi juhatuses, Leila on Seedrioru laagri juht ja lapselapsed laulavad Hamiltoni segakooris.
Lial on suur rõõm, et Hamiltoni ja Seedrioru eestlaste vahel on väga soe ja südamlik koostöö. Hamiltoni Eesti Kooli (mille organiseerija ja juhataja Lia on) õpetajad ja Hamiltoni Eesti Seltsi liikmed tegutsevad koos eesti koolis. HES muretseb lastele vaheajaks snäkke, mis on väga populaarne ja tore osa koolipäevast ning noor energiline õpetajaskond HEKis on väga meelepärane õpilastele. Noored võtavad oma kohustusi väga tõsiselt ning Lia tunneb, et ta saab siis ehk oma koormust vähemaks tõmmata.
Ja seda on olnud tõesti väga palju. Hamiltoni koori taas kokkupanemine ja jätkamine, Rahvajõulupuu algus Torontos, neljanda Seedrioru laulupäeva organiseerimine tänavu juunikuu lõpus jpm. – need on kõik suured eestlaste üritused, mille korraldamine Liale endale väga meeldib. „Loodan, et teistele ka – ma teen seda kõike rõõmuga, ilma et otsiks tunnustust,“ räägib Lia, kes jõuab kogu seda vabatahtlikku tööd teha oma pere ja igapäevatöö – finantsnõustamise kõrvalt. Aastaid oli ta ka Eesti Sihtkapital Kanadas esinaine ja praegu selle juhatuse liige.
Sarnast koostööd kogeb Lia ka Seedriorul, mille esinaine ta on ja kus käib praegu kange ettevalmistamise hoog suure ürituse jaoks – Suvihari-Laulupäev, kuhu on oodata üle 500 inimese, nii et tööpuudust ei ole. Noor juhtkond on väga tubli ja hästi tegutsev, vanemad andku neile hoogu, et mitte takistada nende pealehakkamist. Seega, lihtsalt tee oma parima, siis jääd ka endaga rahule.
„Sama tunnen oma lastega,“ räägib Lia. „Ütlen neile ikka: olge iseseisvad, julged, teenige hästi, pakkuge abi ja olge kaastegevad eesti ühiskonnas – ärge oodake, et keegi teine teeb. Meie pere on hiljuti ostnud suvila Seedriorus – seal tunneme endid juba koduselt, sest seal valitseb üksmeelsus ja kõigil on naerunägu ees, kui räägitakse, mis on jälle juurde tehtud, et seda paika ilusamaks teha.“ Lia on veendunud, et Seedrioru jääb püsipaigaks tema lastele ja lastelastele ja sinna tasub raha ja energiat paigutada. „See paik on nagu väike tükike Eestit, kus on nii lastel kui ka vanadel hea olla. Käime perega seal tihti koos, teeme projekte; istutasime kolm kasepuud – üks igale lapsele, ja rohkeid lilli. Teeme lõket, sauna, sööme koos, naabrid astuvad sisse ja kõik aitavad teineteist kui vaja – me naudime oma aega seal koos laste ja lastelastega, ja on hea meel, et nemad tunnevad sama!“
Leila elab oma perega praegu Schombergis ja Hamiltoni Eesti Kooli päevadel (millega terve nende pere on seotud) tulevad lapsed kooli, millele järgneb traditsiooniline perekondlik õhtusöök Hesside kodus, kus laua ümber on 14 inimest. Lia räägib, et see on väga meeldiv ja väärtuslik aeg – lapselapsed ei tahtnud alguses lauas istuda, aga tuleb hoida mingit struktuuri ning pidada nendega huvitavaid vestlusi. Alustatakse Eesti kooli teemadel – kuidas läks päev – ning üllatavalt istuvad lapsed lauas kogu aja. Leilal on neli last, neist kaks vanemat, Häli ja Sten juba ülikoolis ning Källa ja Tanner teismelised. Kairil on kolm last: Aili ja Eliisa on algkoolis ja pisi-Mateo veel kodus. Lia käib peaaegu iga päev hommikukohvi joomas Kairi juures enne tööle minekut, sest lapsed kasvavad nii kiiresti ja aega on vähe. Kairi on muide õppinud ühe aasta vahetusõpilasena Eestis Tartus Miina Härma Gümnaasiumis.
„Mind koguaeg vaevab, et mul peaks olema rohkem lapselapsi,“ tunnistab Lia. „Aga neid Tarvo poolt ei tule. Näen tema sõpru – tublid noored mehed ja toredad isad – aga seda tulevikku meil ei ole ega tule. See tühjus ei kao iialgi, see kurbus ei lõpe iialgi, kui kaotad lapse.“ Tarvo oleks hiljuti saanud 43.
Lia räägib, et on hetki, mis muudavad su elu, jagades selle kahte ossa – mis oli enne ja mis on pärast õnnetust. Ta arvab, et tütred kindlasti kannatasid lisaks oma leinale ka sellepärast, et kõik nende ümber olid samuti leinas. Lia sõnul ta ise räägib rohkem asju väljapoole, kuid abikaasa Erik hoiab jällegi enda sees. „Võid küll naerda ja lõbus olla, aga mure ja kurbus pole unustatud. Ent selle asemel et istuda aastaid toas ja panna küünal põlema, pead leidma võimalusi, kuidas oma eluga edasi minna. Aeg ei paranda haavu, sest elu on igavesti muutunud ja kõige raskemad päevad kannad üksi, kui teised arvavad, et sul on kõik hästi.“
Eestlus ja eesti keel on Lia ja tema pere jaoks väga oluline ning samas ka enesestmõistetav. Ta ei mõista eesti päritolu vanemaid, kes ei õpeta oma lastele eesti keelt. „Me ju anname oma lastele edasi kõik, mis meil on. Kui mul endal on keel suus – kuidas ma siis neile seda edasi ei anna? Kui sa viid oma lapsi muusika ja spordi juurde, miks siis mitte ka keele juurde?“
Lia meenutab oma esmakordset Eesti külastust 1975. aastal, olles 20 aastat vana ja kui ta sai oma rahvariided, mida ta laulupeol rahva seas kandis, saades palju tähelepanu. See käik Eestisse oli tema jaoks väga suur elamus koos rohkete emotsioonidega. Vahepealsetel aastatel on toimunud palju teisi külastusi. Järgmisel aastal, suvel 2025 läheb Lia taas Eestisse, tähistama oma ümmargust sünnipäeva, aga ka seda 50 aastat esimesest käigust, pannes selga needsamad rahvariided. Lapsed tulevad kindlasti kaasa ning loota on, et lapselapsed laulavad juba laulupeol. „Ma lähengi Eestisse pühitsema oma „50.“ juubelit laulupeol,“ ütleb ta naerdes. „Tegelikult tunnengi, et olen praegu 40-ndate eluaastate teises pooles. Elu on olnud alati väga kiire.“
Akadeemiliselt kuulub Lia korp! Amicitiasse, kuhu kuuluvad ka tema tütred ja juba esimene tütretütar. Ta on ka ema seitsmele akadeemilisele tütrele.
Oma 94-aastast ema Huldat viib Lia alati baptisti kirikusse, kui pastor Timo Lige on Eestist kohal jumalateenistusi pidamas. Ka temale on lapsed (Lia ja Allan), lapselapsed (Leila, Tarvo, Kairi) ja nüüd seitse lapselapselast – Leila ja Kairi lapsed (Häli, Sten, Källa, Tanner, Aili, Eliisa ja Mateo) suureks rõõmuks, aga see üks kaotus on ka talle väga raske olnud. „Ema ütlebki minule, et tal on kahekordne lein: ta leinab ise Tarvot ja samuti minu valu.“
Saabuv emadepäev tähendab Lia jaoks samuti nii rõõmu kui valu. „Emaks olla ongi minu jaoks need äärmused, vastamisi emotsioonid.“
