Alar on Ameerika filmiakadeemia ning USA, Kanada ja Eesti operaatorite kutseliidu liige. Ta on võitnud mainekaid auhindu, näiteks Ameerika filmioperaatorite liidu (ASC) auhinna. Auhindu on ta saanud ka reklaamklippide operaatori ja fotograafina. Lühifilmi Oscari on saanud tema Kanadas filmitud „Poisid ja tüdrukud“.
Kohtume Alar Kiviloga ühes Tallinna kesklinna kohvikus, kus hea kohvi kõrvale jätkub juttu päris kauaks.</i>
***
Sa ütlesid „Plekktrummis“ (Eesti TV kultuurisaade – L.K.), et PÖFF-i elutööpreemia tuli Sulle nagu lapsele, kellel on sünnipäev. Laps on juba saanud palju kingitusi ja torti ning nüüd tuuakse veel jäätis ka lauale!
See tõepoolest oli üllatus. Esialgu tundus võõras, et elutööpreemia – inimesele, kes omateada on veel oma elu ja tööde keskel. Mu kolleeg Elen Lotman kirjutas ka, et see peaks ikka debüütauhind olema. /Naerab/ Aga arvesse võttes, kes juba auhinna saajate nimekirjas on – see on väga märkimisväärne seltskond. Mul on väga hea meel ja tõtt öelda ma olengi oma tööd teinud juba hästi kaua.
Kas oled olnud juba pikalt PÖFF-iga seotud?
See on mu teine kokkupuude PÖFF-iga. Esimene kokkupuude oli mitu aastat tagasi, kui olin välismaa filmide žürii esimees. Seal oli koos huvitav seltskond. Iga päev vaatasime kolm filmi, siis arutasime ja siis lõpuks vaidlesime. See oli mõnus elamus – esimene ja ainukene kokkupuude, mis mul on PÖFF-iga olnud.
Kas peale Sinu oli veel kandidaate elutööpreemiale?
Oletan, et kindlasti oli. Mul on see väike eelis, et ma olen eestlane! Oma poiss, kes on kaua tööd teinud. Vene teatris tuleb festivali lõputseremoonia, kus preemia kätte antakse. Ma käisin ka festivali avatseremoonial. Kõik kannavad maski, on hajutatud, sel aastal pidu ei ole.
Aga preemia antakse ikka kätte, mitte ei saadeta postiga?
Ikka. Kuigi see teeks suure vahe, kui nad saadaksid preemia postiga. Siis ma ei peaks smokingut üürima. /Naerab/
Kasvasid üles Kanadas, siis kolisite perega töö pärast Ameerikasse?
Jah. Ma sündisin Montrealis, mis on omapärane kultuurikeskkond, kuna Quebec on kakskeelne provints….
(Pikemalt Eesti Elu Nr. 48 2020 paber- ja PDF/digilehes).
Lea Kreinin, Tallinn
