Mul oli tõsiselt hea meel, et mind ennast eelmisel aastal FiESTa juubelikontserdile mängima kutsuti. Ja eriti tore oli, et kuigi see ei olnud nii plaanitud, sai lõpptulemusena see kontsert antud koos mu kõige esimese bändi trummari Anneli Kadakaga, kes mängib praegu sellistes ansamblites nagu Rock Hotel ja Vennaskond ja keda ma ei olnud ikka väga palju aastaid näinud… Meie FiESTa esinemisest koostatud viie looga EP on muide tasuta allalaetav aadressil rootskadakas.bandcamp.com.
Kes on olnud Sinu kõige suuremad eeskujud?
Bluusi osas kindlasti Muddy Waters, Johnny Shines, Bukka White, Tampa Red… Aga kuulan ja olen kogu aeg kuulanud ka igasugust muud muusikat Louis Armstrongist Miles Daviseni, Bob Dylanist Deep Purple'ini…
Mul on selles mõttes vedanud, et olen saanud koos mängida väga heade muusikutega, kes on kõik mind miskitpidi mõjutanud või suisa suunanud. Alates Robert Johnsoni omaaegsest semust David „Honeyboy” Edwardsist ja lõpetades Steve Lury ja Dave Arcariga, kelle muusikalised filosoofiad on küll täiesti vastandlikud, aga minu jaoks ühtviisi olulised.
Mängid tavaliselt koos trummide ja/või suupilliga. Millest selline valik?
Tegelikult on asi ikka inimestes või isiksustes, mitte pillis. Ma olen bändiliikmeid otsinud pigem selle järgi, kuidas nad mängivad, mitte mis pill neil käes on. (Pikemalt Eesti Elu 9. juuni paberlehest)
