Huvitav, et Kanadast mäletan ma vaid Eesti lasteaia ja täienduskooli emadepäeva aktuseid – Kanada kooli vist emasid ei kutsutud… või? Küllap kingitus meisterdati, aga muidu oli see ikka pere isiklik ja seega pigem eesti püha!
Kaarli Kooli (kus mu vanem laps käib II klassis) on kutsutud emad ja vanaemad esmasp., 9. mail „hommikuringi, millele järgneb üllatustegevus”. Eeldatakse, et on võimalik tööle hiljaks jääda ja eks siin tööandjad üldiselt arvestavad küll selliste üritustega, kui üldsegi võimalik.
Lasteaia emadepäeva üritus on minu jaoks tänavu eriti raske, kuna mu noorem tütar läheb sügisel I klassi. Seega on juunis hüvastijätt lasteaiaga, kus ta on 5 aastat iga päev käinud. See on nagu teine kodu – tõeline mängu- ja imedemaa; suure aiaga väärikas hoone, ehitatud 1928.
Kuid emadepäev on tegelikult pühapäeval ja praegu on kavas sõita Saaremaale. Läinud nädalavahetusel rändasid suveks sinna mu ämm ja äi. Nii et Mamma juurde sõidavad tema 2 last, 3 lapselast ja mina; koos on siis 3 ema.
Sinu elu on huvitav selles suhtes, et oled ise kasvanud Kanadas ja Eestisse siirdusid teadlikus täiskasvanueas. Kahe maa kogemused, kaks keelt vabalt suus — väärtuslik pagas, mida annad edasi ka oma kahele tütrele. Palun räägi, kui keeruline on jagada end kahe maa vahel, mida lahutab teineteisest suur ookean, tuhanded kilomeetrid ja tuhanded dollarid igaaastaselt lennupiletite näol?
Ei ole enam päevast päeva keeruline, kuna langetasin otsuse ja nüüd on Eestist saanud minu tõeline kodu. Kokku saab sügisel 17 siin elatud aastat (1995-1999 ja 2003-nüüd). Igatsushetked on küll keerulised, s.t. inimeste ja paikade igatsus. Mõtted lendavad tihti tuttavatesse kohtadesse Torontos ja Ontarios, lihtsalt iseenesest, mis tähendab, et nad alateadvuses on pidevalt kohal, vaikselt jooksva filmina.
Pühapäeva õhtul tahaks, et ema oleks meie õhtusöögiringis või kui lapsed esinevad, sooviks, et tema ja teisigi lähedasi oleks kohal, et seda kogeda. Näiteks nüüd lasteaia lõpetamine on suursündmus… (Pikemalt Eesti Elu 6. mai paberlehes)
Kaire Tensuda