Kontserdi kava oli neemejärvilikult omanäoline, mis samas viitas ka Järvi endaga seotud faktidele. Haydni 88. sümfoonia tuletas meelde, et nooruslik maestro saab varsti 88-aastaseks ja Estonian Percussion Group viis mõtted kohe ksülofonile, millega Neeme tegi oma esimese esinemise. „Minu esimene instrument oli ksülofon. Ja esimene esinemine oli 4-aastaselt ksülofonisoologa Eesti Raadios. Vanem vend saatis mind klaveril. Olin väike, põlvili tooli peal ja esinesin,“ on Neeme Järvi meenutanud. Idee lisada „Slaavi tantsupeo“ partituurile Estonian Percussion Group tuligi Neeme Järvilt ja helilooja Peeter Vähi sai sellega ka efektselt hakkama. Kuuldes sõna „slaavlane“ mõtleb eestlane tavaliselt vene rahvuse peale, aga ometi on olemas veel tšehhid, ukrainlased, serblased, slovakid jt, kellel on oma rahvuslikud tantsud ja rahvalaulud.
Peeter Vähi oli Dvoržaki „Slaavi tantsupeo“ orkestratsiooni sekkunud üllatavalt julgelt ja loominguliselt. Ja tulemus oli suurepärane. Vähi oli oma muusikat juurdegi komponeerinud. Eriti huvitavalt kõlas teosele lisatud löökpilligrupp Estonian Percussion Group, mille helilooja oli oma partituuris paigutanud orkestri sisse. Neeme Järvi aga tõi noored pillimehed oma efektsete instrumentidega orkestri ette, et publik saaks virtuoosseid pillimehi ka lähemalt vaadata. Nii mõjusid Tanel-Eiko Novikov, Karl Johann Lattikas, Lauri Metsvahi ja Tiit Joamets kõik solistidena ja said oma esituse eest publikult ka eraldi vägeva aplausi. Huvitav oli jälgida ka Neeme Järvit, kes Vähi rütmierksale partituurile kogu kehaga kaasa elas.
Teises pooles kõlanud Raffi ja Haydni helindid viisid kuulajad juba hoopis teisele lainele. Joachim Raffi „Kevadhelide-sümfoonia“ haruldaselt kaunis Larghetto alapealkirjaga „Esimese lillekimbuga“ ja Haydni sümfoonia aeglased osad kõlasid nagu palsam hingele. ERSO ja Neeme Järvi koostöö oli nagu ikka täiuslik. Publik avaldas oma tänu kirgliku aplausiga.
Tal polegi põhjust muretsemiseks, sest tema filmid on niivõrd hinnatud, et neid on näidanud pea kõik kultuurikanalid üle Euroopa ja Põhja-Ameerika. Viimast Starri filmi nägi Heidi Pruuli Berliini filmifestivalil ja tänu temale jõudis see ka Eestis ekraanile.
Maestro Neeme Järvi jõudis Eestisse ka kinolinal. Maailmakuulus režissöör Jason Starr oli teinud järjekordse filmi Neeme Järviga „Cosmic Portal. Mahler’s „Symphony of a Thousand““. Varem on Starr filmiks kujundanud Neeme Järvi 70.a juubeli kontserdi ja Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine“. Kuuldes 2006. aastal Järvi auhinnatud Mahleri salvestusi, kutsus Starr Neeme osalema oma Mahleri projektis. Ta rääkis Neemele oma Mahleri-kire tagamaadest, mis sai tal alguse juba 14-aastaselt. Mahler inspireeris noormeest muusikuks saama ja nii läks Starr kompositsiooni õppima. Õpingute lõppedes hakkas ta muusikafilme tegema. Sajast filmist kuus käsitlevad Mahleri muusikat ja Neeme Järvi on nende filmide lahutamatu osa. Teletoimetaja Heidi Pruuli sõnul on Jason Starr vana kooli filmimees, kes süveneb oma materjali tohutu põhjalikkusega ega muretse liialt filmide müügiedu pärast. Tal polegi põhjust muretsemiseks, sest tema filmid on niivõrd hinnatud, et neid on näidanud pea kõik kultuurikanalid üle Euroopa ja Põhja-Ameerika. Viimast Starri filmi nägi Heidi Pruuli Berliini filmifestivalil ja tänu temale jõudis see ka Eestis ekraanile.
Jason Starri dokumentaal oli mulle erakordne filmielamus. See, kuidas Starr suutis visuaalselt edasi anda Mahleri 8. sümfoonia filosoofilist ja müstilist olemust, oli lihtsalt vaimustav. Kuna sümfoonias on oluline osa tekstil ehk kooripartiidel, siis andsid Mahleri muusika mõtestamisele palju juurde Mahleri-ekspertide kommentaarid. Ja mis eriti ülendav, et Mahleri muusika oli filmilindile jõudnud eesti muusikute esituses meie oma armsas Estonia kontserdisaalis. ERSO, viie koori ja kaheksa solisti ees seisis Neeme Järvi, kelle kohta on Jason Starr öelnud, et eesti dirigent on meie aja üks suurimaid Mahleri dirigente. Seda filmi tahaks kindlasti uuesti vaadata.
