Aastapäev sai aktusega väärikalt tähistatud, nüüd oli aeg maarahva kombel lõõtspilli saatel laulu ja tantsu lüüa. Selle võimaluse andsid meile kaks Eestist saabunud noort lõõtsameest: Vabariigi pillimehe tiitliga pärjatud Kert Krüsban (25) ja sellesama tiitli poole pürgiv Mihkel Sildoja (18).
Kolmapäeva, 28. veebruari õhtul peeti Tartu College’i saalis rahvapidu rahvapillide saatel. Välja oli see küll kuulutatud kui kontsert, kuid instrumentide karakteri ja nende käsitsejate kihutustöö tulemusena muutus pilt. Reporteril õnnestus pillimeestelt välja kaubelda taustauuringuline lühivestlus vahetult enne ürituse algust, et selgitada, mis masti meestega tegemist.
Vabariigi pillimehe tiitli saamiseks on Viljandi Pärimusmuusika Keskuse poolt välja kuulutatud üleriigiline võistlus, mis leiab aset iga kahe aasta tagant. Esimene toimus aastal 2018, kus võitjaks tuli Juhan Uppin, aastal 2020 võitis Martin Arak ja aastal 2022 pälvis selle tiitli Kert Krüsban. See on päris pidulik ja suurejooneline värk, tiitli annab üle Vabariigi President.
Nagu Kert muheledes tähendab, on mõlemad suutelised igast instrumendist torupillist kandleni viisijupi välja võluma, aga oma pill on ikka see päris muusikariist.
Kert pihib, et temale on rahvamuusika juba emapiimaga sisse joodetud. Vanemad olid rahvapillimehed, Kert ise alustas 6-7aastaselt. Sama kinnitab Mihkel, kes enda sõnutsi on neljanda põlve rahvamuusik. Mõlemad mehed on spetsialiseerunud lõõtspillile, kuid mängivad ka teisi pille. Kert näiteks mängib ansamblis kitarri, Mihkel akordionit. Nagu Kert muheledes tähendab, on mõlemad suutelised igast instrumendist torupillist kandleni viisijupi välja võluma, aga oma pill on ikka see päris muusikariist.
Sama kehtib teiste muusikažanrite puhul. Igat laadi muusikat kuulatakse ja nauditakse, kuid aktiivselt tegeletakse siiski oma asjaga. Mihkel on laulnud poistekooris. Kert tunnistab, et tema koorilaul piirdus lastekooriga, aga ega laulupeol käimata jää.
Kert on professionaalne muusik, kes töötab pillide õpetajana. Mihkel on samuti kindel, et hakkab end elatama täielikult muusikast, ükskõik mis kujul. Hetkel on mõlemad pidevalt esinemistest hõivatud, nii kontsertidest kui simmaniplaanilistest. Pakkumisi tuleb üle riigi, ükski maanurk ei jää külastamata.
Reporterit huvitab, kui sageli satutakse väljaspoole kodumaa piire. Mihkel on väle vastama, et tema sooritas esimese välismaareisi juba kahekuuselt. Poiss ei luisanud, ta mõlemad vanemad töötasid Islandil muusikaõpetajatena nagu paljud eestlased ja poeg veetis oma elu esimesed viis aastat selles saareriigis. Hiljem on noormees käinud mööda Euroopat, tutvustanud Eesti rahvakultuuri ja mänginud tantsijaile saateks.
Kert räägib veel suurest rahvamuusikafestivalist Prantsusmaal ja ulatsuslikest samalaadi pidustustest Lätis, kus osalevad rahvamuusikud kõigist Balti riikidest ja Poolast. Eeloleval suvel seisab ees reis maailma torupillipealinna Prahasse.
On käidud ka Ameerika mandril, Lakewoodis ja New Yorgis. Kanadas viibivad mõlemad mehed siiski esmakordselt.
Meie vestluse ajal on lõõtsapoistel juba seljataga esinemised nii Ehatares kui ka Eesti Täienduskoolis. Mõlemaid meenutavad nad heldinult. Mäletavad, kuidas Ehatares vanureil huuled laulurütmis kaasa liikusid ja millise innuga täienduskooli noored labajalga tantsisid.
Ei raatsigi pillimehi liiga kaua kinni pidada, teistel tõsine tööpäev alles ees. Pidulisi juba pudeneb tasapisi avatud uksest, laskem päevakangelastel end vaimselt ette valmistada.
Kert annab seletusi, Mihkel tõlgib need inglise keelde, mõlemad löövad jõudumööda laulu juurde. Kõiki kehutatakse kaasa laulma ja peibutatakse tantsupõrandale.
Pinkideread täituvad ja pillimehed tõmbavad oma lõõtsad omapärases valsirütmis sirgeks. Noorte nobedate näppude alt kõlab avanumbrina Arvo Pärdi ,,Ukuaru valss“. Meie maailma kontsertlavade lemmik ja elav klassik tutvustab end lihtsa eesti mehena, kelle varbad sügelevad simmani järgi nagu igal teisel. Mis siis muud kui samas suunas edasi. Lugu järgneb loole, nende hulgas leidub nii igituttavaid kui ka uudsemaid. Kert annab seletusi, Mihkel tõlgib need inglise keelde, mõlemad löövad jõudumööda laulu juurde. Kõiki kehutatakse kaasa laulma ja peibutatakse tantsupõrandale.
Eestlane on visa süttima. Lauluga läheb libedamalt, valjuhääldajast kostuv helitulv summutab kaasajorisejad. Tantsuga on asi keerulisem. Varbaga takti toksida on üks asi, aga end vertikaalsesse asendisse upitada ja jalga reipalt vastu maad põrutada, see nõuab tahtejõudu. Ei võtagi enne vedu, kui üks ettevõtlik daam kahmab lähemalseisja käest kinni ja hakkab labajala rütmis ringi õõtsuma. See nakatab, tekib ahelreaktsioon, tooliderea vahel vonklev tantsumadu venib aina pikemaks, kuid see siug ei salva ega susise, vaid veab istuma jäänute näod naerule. Üks agar paar proovib ka polka ja valsi ära, kuid reinlenderi puhul löövad põnnama, kui end simmanikeeles väljendada.
Tuntumate laulude kõrval kostub ka uuemaid, mille puhul publiku enamik on sunnitud soliidselt vait püsima. Ja mõni lugu on vimkaga: arvad, et on tuttav, kuid poodiumilt läkitatud tekst mängib sulle vingerpussi. Uljas laul täitsamehe seitsmest pruudist – iga nädalapäeva jaoks üks – on muudetud seitsmeks söömaajaks. Pole reedel Roosike ja laupäev Liisike ja pühapäeval paks Pauliineke, vaid on reedel rosinad ja laupäev latikad ja pühapäeval priske purikas. Pole parata, naisõiguslaste käsi ulatub igale poole.
Väsivad pidulised, väsivad pillimehed. Lõõtsad lükatakse kokku, võõrustajad puistatakse siirate tänusõnadega üle ja ongi kõik, st peaaegu kõik. Lisapala on sama võimas ja hoogne kui seda nõudnud aplaus.
Mitut laadi Vabariigi aastapäeva üritused on sedapuhku lõppenud ehtsa külasimmaniga. Homme käärigem käised üles ja haarakem adrakured pihku.
