Subscribe Menu

Õhurünnakud, valeotsused ja visadus

On üks asi, millele ajalugu annab kõigutamatu vastuse: tsiviilelanikkonna pommitamine ei murra rahvast, vaid karastab teda. London ei alistunud blitzi ajal. Hanoi ei murdunud B-52 pommirahe all. Dresdeni leegid ei viinud Saksamaad kiiremini allaandmiseni. Ja Ukraina – pommitatud, piitsutatud, ent vankumatu – seisab endiselt. Sama kehtib ka Iisraeli tegevuse kohta Gazas: kümnete tuhandete palestiinlaste tapmine pole toonud Iisraelile turvalisust, vaid süvendanud kogu islami maailma vaenu ja kättemaksuiha. Rünnakud tsiviilelanike vastu ei murra vaimu, vaid kasvatavad vihkamist.

Winston Churchill väljendas oma rahva tahet kui ta ütles: „Me ei murdu ega kõigu. Me jätkame võitlust randadel, tänavatel ja mägedes – me ei alistu kunagi.“ Just selline on Ukraina vaim, mis trotsib Venemaa tiibrakette ja Donald Trumpi kõikuvaid tujumuutusi.

Trumpi segane Ukraina-poliitika

Donald Trumpi valitsus on viimastel nädalatel saatnud segaseid sõnumeid Ukrainale relvaabi kohta. Ühel päeval peatatakse relvaabi. Järgmisel päeval lubatakse, et abi tuleb – võib-olla. Kohtumisel Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahuga märkas Trump, et Putin ei meeldi talle enam ja et Ukraina saab “väga tugevalt pihta“. Kuid tegemist ei paista olevat siira muutusega. Näib, et Trumpil on pigem meeleolud kui strateegia. Tulemuseks on segadus, mida ei juhi strateegia, vaid kapriisid ja Nobeli rahupreemia unelmad.

Putini paranoia: diktatuur, mis sööb iseennast

Samas, Putini Venemaa liigub üha sügavamale hirmuvalitsemisse. Roman Starovoit, endine transpordiminister, „vallandati“ alles pärast seda, kui ta oli oma autos hukkunud – surnut ametist vabastada on kas ekstreemne bürokraatia või groteskne hirmuõhkkond.

Become a subscriber to continue reading!

Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.

Starting from $2.30 per week.

Go to Subscription Plans

Read more