Winston Churchill väljendas oma rahva tahet kui ta ütles: „Me ei murdu ega kõigu. Me jätkame võitlust randadel, tänavatel ja mägedes – me ei alistu kunagi.“ Just selline on Ukraina vaim, mis trotsib Venemaa tiibrakette ja Donald Trumpi kõikuvaid tujumuutusi.
Trumpi segane Ukraina-poliitika
Donald Trumpi valitsus on viimastel nädalatel saatnud segaseid sõnumeid Ukrainale relvaabi kohta. Ühel päeval peatatakse relvaabi. Järgmisel päeval lubatakse, et abi tuleb – võib-olla. Kohtumisel Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahuga märkas Trump, et Putin ei meeldi talle enam ja et Ukraina saab “väga tugevalt pihta“. Kuid tegemist ei paista olevat siira muutusega. Näib, et Trumpil on pigem meeleolud kui strateegia. Tulemuseks on segadus, mida ei juhi strateegia, vaid kapriisid ja Nobeli rahupreemia unelmad.
Putini paranoia: diktatuur, mis sööb iseennast
Samas, Putini Venemaa liigub üha sügavamale hirmuvalitsemisse. Roman Starovoit, endine transpordiminister, „vallandati“ alles pärast seda, kui ta oli oma autos hukkunud – surnut ametist vabastada on kas ekstreemne bürokraatia või groteskne hirmuõhkkond.
Putin on täitmas oma plaani ehitada FSB nime all uuesti üles NKVD. Duuma andis luurele õiguse rajada oma vanglad. Tulevikus ei hakka dissidente represseerima mitte kohus, neid hakkab „kaotama“ FSB. Stalin naeratab hauas.
Riigieelarve on nagu Vene rulett: kolm padrunit ja tühjaks jooksev revolver. Kui 2026. aastal saavad pensionid otsa, siis ei aita isegi propaganda: inimestel kõht koriseb valjemini kui Solovjovi jutusaade.
Venemaa majandus on nagu lagunev Potjomkini küla. Nafta hind on langenud alla eelarve piirhinna. Rubla libiseb USA dollari vastu nagu jääpurikas kevadpäikeses. Riigieelarve on nagu Vene rulett: kolm padrunit ja tühjaks jooksev revolver. Kui 2026. aastal saavad pensionid otsa, siis ei aita isegi propaganda: inimestel kõht koriseb valjemini kui Solovjovi jutusaade.
Restoranikülastused on langenud 33%, toiduhinnad tõusnud 50%. Venemaa söögilaud on muutumas tühjaks altariks, millel ohverdatakse kodanikud ideoloogia nimel.
See kõik on märk süsteemsest paanikast: nagu Kafka kohtumine Orwelliga, ainult et ilma huumorita.
Ukraina toob sõja Moskva lävele
Viimaste nädalate droonirünnakud Venemaa sügavusse – Moskva, Voronež, Belgorod, Peterburi – näitavad, et Ukraina mitte ainult ei kaitse, vaid suudab ka initsiatiivi haarata. 5. juuli rünnak Voroneži lennuväljale tõi vaikuse Su-34 pommitajatele – ja ärevuse Venemaa tsiviilelanikkonnale.
Reisijad magasid lennujaamapõrandatel nagu kodutud omaenda keisririigis. Sõda pole enam midagi, mis toimub „seal kuskil Donbassis“. See on nüüd „siin“, Kremli ukse taga. „Kes mõõgaga tuleb, see mõõga läbi langeb,“ väidab üks lõik Piiblist – ja Ukraina droonid kannavad just sellist moraalset mõõka.
Sõjas mõõdetakse edusamme sageli ruutkilomeetrites. Kuid nagu ütles kindral Patton: „Sõda ei võida relvad, vaid mehed – ja nende tahe võita.“ Ukrainlaste puhul on see tahe rauast. Iga pomm, mis tabab nende linna, seob neid veelgi tugevamini oma kodumaa külge.
Putin lootis, et tsiviilelanike pommitamine viib allaandmiseni. Tegelikkuses lõi see karastunud rahva. Ukraina elab edasi, isegi kui elektrit pole. Inimesed peavad pulmapidusid varjendites ja laulavad hümni, mille igas noodis on rohkem väärikust kui terves Kremlis.
Ukraina mitte ainult ei võitle, ta võitleb nutikalt. Nende droonirünnakud, saboteerimised ja logistilised sihtmärgid on nagu male, kus iga käik on läbimõeldud. Samal ajal kui Venemaa panustab tankikolonnidele, panustab Ukraina andmetele, täpsusele ja rahva vastupanuvõimele.
On ka ruumi parandusteks. Kõik see vajab mehi. Alla 25-aastaste mobiliseerimata jätmine on arusaadav, aga mitte jätkusuutlik. USA-s lubatakse värvata 17-aastaseid – nooruslik uljus on sageli lahinguvälja parim soomus.
NATO ja ÜRO: reeglid, mis soodustavad reeglite eiramist
NATO on nagu orkester, kus iga liige võib vetoga dirigendi pulti segada. Kui Ungari või Slovakkia ütlevad „ei“, siis terve lääs jääb relvituks. On aeg reformideks. Vajame ühtset juhtimiskeskust, kus strateegiad ei sünni konsensusest, vaid enamuse otsusest ja vajadusest.
Sama lugu on ÜRO-ga. Pärast Teist maailmasõda loodeti, et ka türannid õpivad rahu keelt. Tegelikkuses istuvad Julgeolekunõukogus kahtlased tüübid, kellele ust avati lootuses, et nad muutuvad – nagu kutsuks hunti lambakarja valvama.
On aeg luua uus rahvusvaheline kogukond, kus vetoõigus ei kuulu timukatele.
Iraani tuumarajatised on küll pommitatud, aga Hiina painutab lihaseid ja Putin täristab ikka veel oma roostetanud tuumamõõka.
Maailmasõja vari
Kui Trump ütles, et „lahendab sõja ühe päevaga“, siis kõlas see nagu mõni ebatervislik reklaam lubadusega kaotada 30 kilo nädalaga. Tõde on karmim. Iraani tuumarajatised on küll pommitatud, aga Hiina painutab lihaseid ja Putin täristab ikka veel oma roostetanud tuumamõõka.
Ukraina vajab rohkem kui lubadusi. Vajab kaugemaa rakette, Patriot õhutõrje süsteeme, mürske ja majanduslikku abi. Ja vajab neid täna, mitte siis, kui mõni poliitik on oma golfiringilt naasnud.
Ukrainlased võitlevad ka Eesti eest
Ukrainlased ei võitle ainult Harkivi, Odessa või Bahmuti eest. Nad võitlevad Euroopa tuleviku eest. Ja see tulevik hõlmab ka Narvat, Tartut ja Tallinnat. Sest kui Putin saab, mida tahab, siis tahab ta järgmisena Eestit.
Ühte asja, mida ütles Ameerika inimõiguslane Martin Luther King, tasub meenutada: „Ebaõiglus kuskil on oht õiglusele kõikjal.“ Täna on Ukraina meie vabaduse kaitseliin. Nende droonid peletavad meie tulevased tankikolonnid. Nende visa hing hoiab lahti meie piiriposte.
Kui meie soovime, et Tallinnas ei kõlaks kunagi vene kirsad ega Putini kõne, siis peame tegema kõik, mida suudame, et toetada vapraid Ukraina vabadusvõitlejaid – mitte ainult sõnades, vaid tegudes.
