Kui karjusin “Aitab!” üle tühja lumise välja, lõi toosamune mul plaksti hinge kinni.
Tänavu on toimunud päris erakordne nähtus: enam kui kuu aega kõrgrõhuala mõju all on toonud Eestile järjekindlalt miinuskraadidega, kuid pea täiesti pilvitut ilma. Päeval päike ja sügavsinine taevas ning öösiti vägagi krõbedad külmakraadid. Öö vastu 26.03 mõõdeti veel Tartumaal -16 kraadi ja veel 2. aprillil ennustatakse öösel 5 – 11 kraadi külma.
Helistasin lausa Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi ööpäevasele sünoptiku kontakttelefonile (1.10 EUR/min), et pärida, kumb on suutnud Läänemerel rohkem tööd viimase kuu jooksul ära teha, ehk kes võidab, kas tugevnev päike või jääd kasvatavad öised külmakraadid? Mulle vastati, et kuna merejääl on ka lumi peal, siis suurt muutust ei olegi toimunud, vaid jää on püsinud suht ühtsena. Tasavägine vägikaikavedamine. Jääteed Haapsalust Noarootsi, mandrilt Vormsile ja mandrilt Kihnu on ametlikult lahti, aga miks mõned teised kinni on, on müstilisem ja vastuolulisem küsimus, mida vastata ei oska. Vahest on süüdi praam, vahest rüsijää kuhjumine…
Minu tuttav Saaremaal elav hiidlane on aga viimasel kahel nädalavahetusel sõitnud ametlikult mitte lahtioleval saartevahelisel jääteel Tärkmaast Triiki. Vahemaa – 18 km ületas ta läinud pühapäeval 33 minutiga. Kindlalt ei ole Vahur hulljulge ega rumal noormees, sest jääd on puuritud, uuritud ja seda olevat antud paigas 60-80 cm, erinevalt sellest, mida emhi.ee jääkaart näitab. Karta vist on, et tegu on väikse kokkumängimisega Maanteeametiga inimeste turvalisuse huvides, millest Hiiu leht on ka kirjutanud. Ametlikuks jäätee avamiseks peab jääkatte paksus kogu trassi ulatuses olema vähemalt 22 cm ja selge see, et arvestama peab jää paksuselt kõige õhema kohaga. Andkem liiklejatele kainet mõistust sellest osas.
Meie pere hiljutine (ametlikult avatud) Haapsalu-Noarootsi jäätee ületamine oli kauaoodatud eriline sündmus. Viskasin lastega eelnevalt nalja, et äkki näeme jääle poegima tulnud hülgeid. Seepeale nõudsid nad, et me peaks igaks juhuks kalu autosse varuma. Pistsin rahu nimel tuunikala konservi taskusse. Minu jaoks oli see seik ka väga tähendusrohke, kuna mu ema sündis antud jäätee ühel pool Haapsalus ja isa teisel, Noarootsis. Kummagi paigaga on mõlemal perepoolel tohutult armsaid sidemeid ja ajalugu; seda ka jää ületamisel… Nüüd siis said järgnevad põlved käia sama tähendusrikast talveteed. Olin tol hommikul pannud mälestustähistena oma Kindlami Vanamamma kella ühte ja Jõe Memme laulatussõrmuse teise kätte.
Tean vägagi hästi, et kui kord saabub sula oma lõhnade ja värvidega, siis ütlen “Kuidas ma võisin seda mitte ihata?”, aga kuniks see hetk tuleb ja ma ta ära tunnen ja armun, olen truult kiindunud talve avarusse ja puhtusesse. Talv on aus, tema varjudki on konkreetsed ja selged ning kõik puud (ja vast inimesedki) on oma tõelist nägu.
Üks ilma mõistev mees rääkis kevadisel pööripäeval, et Eestis võib lumi vabalt kuu aega sulada ja kui praegust lumekaarti vaadata, siis on kirde-Eestis 47 cm, kagunurgas 54 cm, Hiiumaa idaosas 39 ja isegi Ruhnus 22 cm lund maas. Mehe vanemate juurde Ida-Virumaale võtame lihavõtteks igal juhul kaasa nii kaunistatud munadekorvid kui suusad. Talvik minus on mõnda aega veel peal. Ja piibeleht all.
Muuseas, kas te teate, mis asi on päikesejänku? See on valguselaik, mis tekib peegeldusest; tihti nt kellalt või sõrmuselt tuppavoolavast valgusest ja siis keksib (hüppab) üle toa seina või lae. Päikesejänkud on siinsetele lasteaialastele tuttavad tegelased ja neid isegi jäädvustati kunstitunnis enne pühi, kuigi nad pole kaugeltki vaid kevadine nähtus.
Riina Kindlam
