Lea: Kuidas see lugu siis alguse sai?
Peter: Lugu algas sellega, et mina lõpetasin Kanadas ülikooli ja siis tol ajal tulid paljud üliõpilased Euroopasse suveks reisile. Nii oli ka minuga. Samal ajal juhtusid igasugused ajaloolised sündmused – Nõukogude Liit lagunes ja augustikuus oli Moskvas putš. Mina olin parajasti Prantsusmaal, läksin ka Inglismaale ja siis pidin otsustama, kas lennata Kanadasse tagasi või lennata uuesti Eestisse, kust juuni alguses, 1991. aastal oma tuuri alustasin.
Kõik lagunes ja sel hetkel ei olnud ainult Euroopas, vaid ka Põhja-Ameerikas majanduslangus. Äsja ülikooli lõpetanuna ma otsustasin, et seiklen veel. Tulen tagasi Eestisse ja vaatan, kuidas Eesti taastab oma iseseisvuse. Noorte ja lastena meile kogu aeg õpetati, et Nõukogude Liit on ajutine ja Eesti saab kunagi vabaks. See sündmus oli nii-öelda käega katsutav ja seda oli võimalik pealt vaadata. Juhuse tahtel sain ühe põneva töökoha teise otsa ja nii see aastatega läks.
Lea: Fantastiline lugu! Kuidas Eesti vabanemine kõrvalt vaadates tundus?
Peter: Jube põnev oli. Mul ei olnud mingit konkreetset ettekujutust Eestist. Torontos, kus ma üles kasvasin, koolides ikka kirjeldati ja vanemad-vanavanemad rääkisid, et milline oli elu Eestis. Ma olin näinud pilte Tallinnast ja kohanud mõningaid sugulasi 1980. aastate lõpus, aga mul ei olnud konkreetset ettekujutust sellest, milline see elu Eestis on. Selles mõttes ma võtsin kogu seda asja vastu „valge lehena“ – õppisin ja sain tundma. Minu jaoks see ei olnud väga raske, kohanemisvõime on mul olemas.
Lea: Peter, teil on olnud palju põnevaid töökohti ja seiklusi. Ehk räägiksite neist pisut.
Peter: Kui me esimest korda tulime juuni alguses Eestisse, siis isa tuli mulle järgi. Me olime siin esimest korda Nõukogude Liidu viisaga. Pärast, kui ma septembri alguses uuesti tulin, siis sain juba Eesti Vabariigi viisa, mis anti välja Helsinkis Eesti Instituudi poolt. Seal oli konsul, kes andis viisasid välja. Ma sain tänu sugulastele tuttavaks inimestega, kes andsid mulle töökoha Eesti Raadios. Kuna oskasin inglise keelt, siis mul oli pühapäeva-hommikuti väike oma saade. See oli tunniajane saade soome, inglise ja vene keeles.
Sealt kutsuti mind tööle välisministeeriumisse, sel hetkel oli välisminister Lennart Meri. See oli väga põnev aeg. Edasi sattusin Kanada saatkonda, kuna suursaadik tuli ükskord külla ja küsis, kas ma ei tahaks alustada Kanada saatkonnas. Miks ka mitte, asusin tööle Kanada saatkonda. Siis olin vahepeal natuke aega kõrtsmik ja seejärel läksin mitmeks aastaks reklaamiagentuuri tööle. Sealt kutsuti mind Tallinki, kus olin 15 aastat.
Lea: Te olete näinud pealt kõike, alates Nõukogude Liidu lagunemisest kuni tänase hetkeni. Kas on olnud selline tunne, nagu kiirel karussellil istudes?
Peter: Minu jaoks on see olnud väga huvitav. Nüüdseks on ühiskond stabiliseerunud, aga kogu aeg oli ühiskonnas sellist ägedat kasvu ja tahtmist ja energiat. Pidevalt midagi muutus, seda oli põnev vaadata. Näiteks kuidas on arenenud Tallinn. Eile sõitsin Tartust Tallinnasse ja vaatasin, et meil on „nagu välismaal“ – enam ei saagi aru, kus riigis oled, kas Eestis, Skandinaavias või mujal Euroopas. Areng on olnud kohutavalt kiire.
Mis salata, Eestis on suureks plussiks, et ta on nii väike ja tänu sellele on siin tutvusringkond suur ja lai. Igas valdkonnas tunned hästi paljusid inimesi. Selles mõttes on tore. Miinuspool on võib-olla see, et anonüümsust on vähem. Aga ikkagi, võimalusi on palju rohkem.
Lea: On öeldud, et Eestist on saanud selline igav Euroopa riik. Alguses oli närvikõdi rohkem: Vene maffia ja röövkapitalism, kus tehti igasugu sigadusi. Kuidas te selle üle elasite?
Peter: Minul ei olnud mingisugust kokkupuudet Vene maffiaga, ma jälgisin seda eemalt. Aga sellest sai Eesti kiiresti lahti. Eesti sai kiiresti õigusriigiks, õiged alustalad pandi alla. Kas nüüd Eesti on tänapäeval igavaks muutunud? Lugedes iga päev uudiseid, tundub, et see ei ole nii. Riik ja ühiskond on palju rohkem küpsenud.
Minu jaoks on kurb, et Eestit tahetakse suunata tagasi Ida-Euroopasse. Eesti oli ju aastaid Põhjamaa ja samade väärtustega. Ma arvan, et see pole mitte ainult Eestis, vaid paljudes teistes Euroopa riikides. Poliitiline maastik muutub.
Lea: Kas te vaatate seda kõike seestpoolt või teil on ikkagi veel säilinud selline kõrvaltvaataja pilk, distantseerute sellest?
Peter: Ei, ma ei distantseeru midagi. Arvan, et olen ikkagi ammu juba Eestis. Kanada pass on mul küll alles ja see on hea asi. Ma püüan ikka vaadata asju seestpoolt, pidades silmas seda, mis väljaspool toimub. Ma hoian end kursis sellega, mis mujal maailmas toimub. Kasvõi seesama <i>covid</i>i teema: mida Eestis, Euroopas ja Kanadas tehakse. Võrdlusmoment on olemas. Kuulen sugulastelt Kanadas, mis reeglid neil on, siis saab võrrelda sellega, mis meil siin on.
Lea: Kuidas teie kaks siis ikkagi kokku saite? Kus te kohtusite – kas Eestis või Kanadas?
Maire: Meie kohtusime ikka Eestis ja tänu tennisele. Tennis on meie mõlema huvi. Peter on ka tenniseliidu asepresident. Ühel tenniseüritusel sattusime kõrvuti istuma ja nii see lugu susisema hakkas – juhuse tahtel.
Lea: Mida te peale tennise veel koos teinud olete?
Maire: Reisime palju, siis kui veel piirid olid lahti, käsime enamustel tennise <i>Grand Slam</i>idel.
Peter: Meile mõlemale on see teine abielu. Meil on kahe peale kolm last – Mairel on täiskasvanud poeg Erki ja tütar Grete. Minu poeg Joonas õpib praegu Kanadas ülikoolis. Tal on Eesti ja Kanadaga sidemed, ta on lapsest saadik käinud iga suvi Jõekäärus lastelaagris. Minu õde Monika ja õemees Marcus Kolga on ka väga aktiivsed Eesti ühiskonnas.
Maire: Mina töötan Eestis kinnisvarafirmas Batic Sothebys – see on rahvusvaheline firma. Me teeme seal kõike – aitame osta, müüa, üürida kinnisvara, samuti hallata ja leida üürnikke. Pandeemia tõttu läksid piirid kinni ja reisimine muutus keeruliseks. Paljudel väliseestlastel on Eestis kinnisvara, millel oleks vaja silma peal hoida või oleks vaja seda müüa, osta, üürida, remontida, koristada. Saame neile ulatada abikäe. Kui kellelgi on abi vaja, siis võite meiega lahkesti ühendust võtta.
Lea: Kuidas Eesti kinnisvaraturg on viimasel ajal arenenud? Kuidas te seda iseloomustaksite ja mida huvitavat selle turu arengus on juhtunud?
Maire: Eestis on hinnad tohutult tõusnud! Mõnikord müüakse korterid juba paberil ära, enne kui üldse ehitama hakatakse. Eestis võib kinnisvarafirmaga julgelt ühendust võtta, saab kogu teenuse kenasti kätte.
Peter: Kinnisvaraturud on praegu igal pool põnevad. Nii Eestis, Kanadas kui Euroopas räägitakse inflatsioonist. Eestis on kinnisvaraturule tulnud raha juurde, näiteks ka seetõttu, et inimesed teisest pensionisambast raha välja võtsid. Eesti majandus jõudsalt kasvab. Üks kindel ja alati turvaline sektor on kinnisvara. Me näemegi seda, et Eestis, Tallinnas kasvab inimeste arv kusagil 4-5% aastas. Praegu näeme seda, et uusi kortereid on puudu ja hinnad tõusevad. See pole mitte välismaalt tulevate ostjate tõttu. Statistika näitab, et tegelikult on need kodumaised investorid.
Lea: Kes on Sothebys firma keskmine klient? Kas pigem eestlane või välismaalane?
Maire: Kuna Sothebys on rahvusvaheline firma, siis on palju välismaalasi, kuid enamus on ikkagi eestlased. See on tuntud bränd, mida inimesed teavad ja usaldavad.
Peter: Eestis on palju maad ühe inimese kohta, see pole nii asustatud riik kui mõni teine. Inimene saab nautida vaikust ja rahu, mis on tulevikus siinse turismi eelis. <i>Covid</i>i viirusega peame harjuma elama ja see kindlasti muudab meie reisimise valikuvõimalusi. Reisimine pole enam nii lihtne, see paneb eelarvele juurde. Ma olin ka Eesti Restoranide ja Hotellide Liidu president. Eestis elavad hotellid väljaspool Tallinna paremini. Siseturismi osakaal on kõvasti suurenenud, võrreldes välismaalt tulevate turistidega. Väga populaarseks muutusid eestlaste hulgas suvekodud. On suur eelis, et Eestis on igal pool korralik internet.
Lea: Kinnisvaraturul on ka vist oma kõrghetked?
Maire: Nii ongi – on nagu loodus, et talvel vaibub ja kevadel elavneb.
Lea: Elate praegu Eestis. Kas on tulnud ka mõte, et võiksite välismaale elama kolida? Näiteks Kanadasse?
Maire: Eks ikka on tulnud, aga me pole veel leidnud õiget aega ja kohta. Eks paistab.
Peter: Kanada vastu pole meil midagi. Kanada on väga turvaline ja hea koht elamiseks. Kui ma tulin Euroopasse, siis õmblesin seljakoti peale Kanada lipu, et keegi ei saaks valesti aru sellest, kust ma pärit olen. Tihtipeale tegid sama ka noored ameeriklased – õmblesid endile Kanada lipu seljakoti peale, et keegi ei saaks aru, et nad on ameeriklased.
Lea: Mida tahaksite lehelugejale veel lõpetuseks öelda?
Peter: Minu jaoks on väga oluline kultuuriline ja keeleside väliseesti kogukonnaga. Sellised kohad, nagu Stockholm ja Toronto, kus Eesti kultuuri hoitakse. See on väga tähtis. Ka Eesti riik võiks seda rohkem tunnustada, ka edaspidi on väliseesti kogukonna toetamine vajalik. Vahel tundub, et Eestis ei saada aru, kui palju tegelikult välismaal Eesti heaks tehakse ja kuidas seal kultuuri üleval hoitakse.
