Aasta kõige masendavamal ajal, pimedal ja porisel sügisel rõõmustab filmisõpru igal aastal võimalus argimuredest säravasse filmimaailma põgeneda. PÖFFi seansid toimusid sel aastal Tallinnas ja Tartus. Vaatajaid oli rohkem kui eelmistel aastatel – ehk ka seetõttu, et filme soovitab muuhulgas tehisarul põhinev Susi AI. Festivali maskotiks teadagi on eestlaste rahvusloom hunt ehk susi.
Esimest korda Pimedate Ööde filmifestivali ajaloos oli pea- ja publikuauhinna võitja üks ja sama film – „Hea tütreke“ 30-aastaselt Kataloonia režissöörilt Júlia de Paz Solvas’ilt. Peaauhinna saajale andis Tallinna linn 20 000 eurot, publikuauhinnaga kaasnes veel 5000 eurot. „See film on võimas emotsionaalne draama tüdrukust, kes püüab toime tulla perekonda lahutava konfliktiga. See käsitleb keerulisi teemasid delikaatselt, muutes loo väga ehedaks,“ kommenteeris žürii oma otsust. Filmi peaosatäitja, 17-aastane Kiara Arancibia sai parima naisnäitleja tiitli. Tema puhul tõstis žürii esile sügava sisemise konflikti selget ja usutavat kujutamist.
Põhivõistlusprogrammi parima režissööri auhind läks Türgi režissöör Ali Vatanseverile. Tema filmis „Üheskoos üksi“ veedab 19-aastane surmavalt haige Izzet oma järelejäänud päevi virtuaalreaalsuses, kui tema isa otsib abi Jumalalt ja ema sotsiaalmeediast.
Eesti filmid ühtegi suuremat auhinda sel aastal ei saanud. Küll aga said Leedu filmitegijad mitmeid preemiaid. Võistlusprogrammi „Kriitikute valikud“ parim oli Jurgis Matulevičiuse „Hiina meri“, parim Balti mängufilm oli Vytautas Katkuse „Külaline“ ning parim Balti dokumentaalfilm oli Aistė Žegulytė „Pühad hävitajad“. Noorte- ja lastefilmide programmi Grand Prix läks samuti Leetu, filmile „Nad kutsuvad mind Dankaks“, mis räägib liigutava loo teismelisest tüdrukust, kelle õlul on perekonnapea vastutav roll.
Kolm auhinda läks ka Eesti filmitegijatele: „Kriitikute valikute“ võistlusprogrammi eriauhinna sai Eeva Mägi „Mo Papa“. „Imetabane kaameratöö, suurepärane näitlejate koosseis ning selgepilguline, teravmeelne ja empaatiline lavastus on tõeliselt silmapaistvad,“ põhjendas žürii oma otsust. Eelmisel aastal lõi festivalidel laineid sama režissööri „Mo Mamma“. Eeva Mägi on hariduselt vandeadvokaat, kelle kutsumuseks on teha filme ning see tuleb tal ka ülihästi välja.
Max Golomidov võitis filmi „Ööäär“ eest parima operaatoritöö auhinna doc@PÖFF rahvusvahelises võistlusprogrammis ning Toronto eestlaskonnale juba teada-tuntud Heilika Pikkov ja Liina Särkinen said filmi „Minu pere ja muud klounid“ eest eriauhinna doc@PÖFF Balti võistlusprogrammis. See film räägib liigutava loo klounipere argipäeva muredest ja rõõmudest (loe lähemalt „Eesti Elu“ nr. 39, 2025).
Üks kahest elutöö-preemiast läks sel aastal Janno Põldmale, kes on hoidnud elus ja arendanud Eesti lasteanimafilmide traditsiooni, andnud oma filmide, raamatute ja näidenditega elurõõmu ja tegutsemislusti mitme põlvkonna lastele ning filminud operaatorina Eesti animafilmi tippteoseid. Põldma fimide tuntuim tegelane on koeratüdruk Lotte.
Festival andis päris hea ülevaate maailma, aga ka Eesti uuemast filmikunstist. Loodetavasti jõuab neist osa peagi ka Kanada vaatajaskonnani.
Dokumentaalfilm „Õnn on elada me maal“ on Indrek Spungini hoogne tagasivaade ühele Eesti mõjukamale punkansamblile Velikije Luki, kes tegutses Nõukogude Liidu lõpuaastatel. Filmis on nii lavastatud kui dokumentaalkaadreid ning palju vahvaid intervjuusid.
Balti filmide võistlusprogrammis sai näha Rain Rannu hoogsat komöödiat „Uus raha“, mis räägib finantspetistest ja sellest, kui ettevaatamatud on inimesed oma rahaasjade ajamisel. See on film, millest on palju õppida, aga saab ka kõvasti naerda. Samas programmis võis veel näha Tõnis Pilli filmi „Fränk“, mis pool aastat tagasi kinodes palju vaatajaid kogus. See noortefilm räägib väikelinna noorte elust narkootiliste ainete ja alkoholi, vägivalla ja kiusamise keskel.
Kuidas läks PÖFFil Kanada filmidel? Sel aastal oli festivaliprogrammides kokku 16 Kanadas või Kanada osalusel tehtud filmi. Allakirjutanu käis neist kolme ka vaatamas. Põhivõistlusprogrammis linastus unenäoline öko-õudukas „Tõmbsooned“ („Veins“), mis rääkis loo elust pärast surma. Festivalide paremiku hulgas näidatud komöödia „Vallatused“ („Follies“) tutvustas polüamooriat läbi huumori. Esimesel seansil oli kohal ka režissöör ja näitleja Eric K. Boulianne. Film „Nähtamatud“ („Invisibles“) aga vaatles kehaliste puuetega inimeste õigusi seksuaalelule läbi prostituudi silmade.
Seks, vägivald ja raha polnud festivali-filmide ainukesed läbivad teemad, nende kõrval oli veel palju sellist, mis tänapäeva inimeste elu puudutab – sõda, peresuhted, kultuurikonfliktid, keskkonnaprobleemid jne.
Järgmisel aastal on PÖFFil juubel – juba 30 aastat järjest on see festival meie pimedaid novembriõhtuid helgemaks muutnud. „Hundikarjale“ (fännidele) teadmiseks, et ka juubelifestivali passid on juba müügil!
Fotod: Lea Kreinin
