Kontserdil kõlasid Edvard Griegi klaverikontserdi kõrval Maurice Raveli „Valss“, Lili Boulanger',,Kurvast õhtust“ ja Heitor Villa-Lobose „Bachianas Brasileiras nr 7“. Minu jaoks oli eriti elamuslik Lili (Juliette-Marie) Boulanger' teose ettekanne. Teame ju eelkõige tema kuulsat õde Nadia Boulange'd, kes oli samuti helilooja ning legendaarne kompositsiooniõpetaja Pariisi konservatooriumis. Tema 24-aastaselt surnud õde Juliette-Marie (Lili) oli erakordne muusikatalent – kompositsiooniõpingute kõrval käis ta klaveri-, harfi-, viiuli-, tšello- ja orelitundides. Ta oli esimene naishelilooja, kes võitis kompositsioonikonkursi Roomas – Prix de Rome. Estonia kontserdisaalis kõlanud teos „Kurvast õhtust“ jäi talle 1918. aastal viimaseks helitööks. Montmartre’i surnuaial Pariisi südames puhkab ta oma muusikalise perekonna keskel – kõik ta lähedased on muusikud, ta isa Ernest Boulanger oli samuti helilooja ning Pariisi konservatooriumi professor. Juliette-Marie (Lili) erakordne anne avastati muusikaperes juba varakult ja ta sai oma aja kohta parima võimaliku muusikahariduse. Seda kurvem on, et ta loominguline elu nii lühikeseks jäi.
Lili Boulanger' teose tõlgendus dirigent Simone Menezesi poolt oli hingepõhjani liigutav, meie orkester tuli talle nüanssideni kaasa. See ettekanne jääb neile, kes saalis olid, kindlasti kauaks meelde.
Griegi klaverikontsert Tähe-Lee Liivi esituses oli hoopis helgemas võtmes. See sobis kevadekontserdi kavva ideaalselt. 25-aastane Grieg kirjutas klaverikontserdi vahetult pärast tütre Alexandra sündi, teoses ongi tunda „kõik on alles ees!“ meeleolu. Vastu kõlab ka Norra loodus – pianisti poolt esilevõlutud ülikiired sädelevad passaažid assotsiotseerusid fjordikaljust väljavoolava allikaveega. 20-aastane Tähe-Lee Liiv mängis tehnilise üleolekuga, mis võimaldas tal ka ülikiire tempo juures keskenduda detailidele ja partituurist esile manada üllatavaid leide. Pianisti, dirigendi ja orkestri (kontsertmeister Mari Poll) üksteisemõistmine oli täiuslik. Publiku vastuvõtt tormiline.
Kevadkontserdi lõpus kõlas Heitor Villa-Lobose „Bachianas Brasileiras nr 7“. Olin varem lugenud, et 2014. aastal asutas dirigent Simone Menezes koos pianisti Sonia Rubinsky'ga „Villa Lobos Projekti“. Selleks et promoda Villa Lobose ja teiste Brasiilia klassikalise muusika heliloojate teoseid. Nii olid uudishimu kraadid kõrgele kruvitud – kuidas kõlab see Villa Lobose ilmselt kõige tuntum orkestriteos meie orkestri esituses. Pettuda muidugi ei tulnud – kes siis ikka Brasiilia helilooja teost paremini interpreteeriks kui Brasiilias sündinud dirigent! Temperamentne dirigent suutis eesti muusikutes äratada ürgse rütmitaju, et jõuda Brasiilia helilooja originaalse Bachi nägemuse lahtimõtestamiseni. Teos kõlas lihtsalt suurepäraselt.
Võime olla õnnelikud, et Paavo Järvi avastas 2014. aastal enda jaoks noore andeka dirigendi Simone Menezesi ja kutsus ta endale mitmete orkestrite juurde assistendiks. Ilmselt just Paavo kaudu sai Simone teada, et on olemas niisugune väikeriik nagu Eesti. Ja nii ta lõpuks meie ERSO ette saabuski. Nii särisevat ja ideedeküllast, samas terviklikku kontserti ei saa just tihti kogeda. Tõeline kevadkontsert, kust lahkud uskudes et palju põnevat on su elus veel ees.
