Raigo Alas: ema ütles, et me läheme kodunt ära

Minna ei tahtnud, jääda ei saanud

Tänavu sügisel saab 80 aastat eestlaste suurpõgenemisest isamaalt. Põgeneti Vene vägede ja juba kord kogetud nõukogude võimu õuduste eest, isamaalt lahkus augustis-septembris teadmata tulevikku kuni 70 000 Eestimaa inimest. 1944 suurpõgenemine on kurb tähtpäev, mida peab teadma ja mäletama iga eestlane ükskõik kus maailmas. Seda enam, et taas ähvardab Eestit ja eestlasi idast suur oht.

Raigo sündis Nõmmel 9. aprillil 1938. Ta sünnipärane perekonnanimi on Lepisto. Vanemad Herman ja Hilda olid aktiivsed Nõmme baptistikoguduse liikmed. Õpetajaks oli Karl Kaups Hiiumaalt. Kogudusse kuulus ka ema Hilda lapsepõlvesõber Kaljo Raid, pärastine Toronto baptistikoguduse pastor. Kui Kaljo baptisti kommete kohaselt ristiti, oli pisike Raigo palvemajas ja nägi seda sündmust pealt.

Isa Herman töötas tekstiilivabrikus. Nõukogude okupatsiooni ajal oli usklikul perel põhjust karta küüditamist, nad varjasid end emapoolsete vanavanemate talus Ellamaal. See karikas läks neist õnneks mööda. Sakslaste ajast on Raigol ilusad suvemälestused ema teise vanaisa Jõgisoo talust Raplamaal ja isa sünnikodust Hiiumaal, Lepisto talust Heltermaal.

Kui õhusurve lõhkus magamistoa aknad, läksid nad sugulaste juurde ja veetsid öö seal, vaadeldes leekides lõõmavat linna. Ja siis saabus saatuslik septembrikuu 21. päev, mil ema lausus pealkirjas mainitud tähendusrikkad sõnad.

1944. aasta algas häirivate sündmustega. Jaanuari lõpul kuulutati välja üldmobilisatsioon, mis puudutas ka pereisa Hermanit. See vaevas teda väga. Ta tegi väljaõpet kusagil Viljandi kandis. Kui ta vahel sai põgusalt oma perekonda külastada, siis nimetas oma väeosa „paljajalu pataljoniks“, sest sakslastel polnud neile saapaid anda. Kurikuulsa märtsipommitamise ajal viibis Raigo kodus, varjas end toas kahe soemüüri vahel, majal keldrit ei olnud. Kui õhusurve lõhkus magamistoa aknad, läksid nad sugulaste juurde ja veetsid öö seal, vaadeldes leekides lõõmavat linna. Ja siis saabus saatuslik septembrikuu 21. päev, mil ema lausus pealkirjas mainitud tähendusrikkad sõnad.

Saksa sõjaväkke värvatud isa asukoht oli teadmata. Ametlikud andmed rinde olukorrast ei olnud usaldusväärsed. Põgenikuteele asujaid oli kolm: Raigo, ema Hilda ja tädi Lydia, isa õde. Oli juba kottpime, kui nad läksid oma kompsudega läbi naabrite hoovide ja üle Pärnu maantee Hiiu raudteejaama. Kuskil Keila kandis peatus rong ja jäi millegipärast ööseks seisma. Hommikuvalguse saabudes liiguti edasi ja ja keskhommikuks jõudis rong Haapsalu jaama.

Enam-vähem iga põgenik hellitas lootusi Rootsi pääseda, kuid väljavaated selleks olid nigelad. Kõik laevad olid sakslaste valduses, ainult üks sadamas seisev praam oli Hiiumaale minemas. Ema ja tädi palkasid kärumehe, kes nende kompsud praamile laadis, ja kõndisid sadamasse. Praam oli sadamasilla ääres, kuid peale kedagi ei lastud. Sakslased olid paigaldamas lõhkelaenguid, et viimasel hetkel silda õhkida.

Kui neid lõpuks sadamasillale ja praamile lasti, oli see üsna täis, tuli laevalaele seisma jääda. Mõne aja pärast saabus väike Saksa mereväe laev ja haakis end praami külge. Paarsada meetrit eemal seisis kolmemastiline kuunar täis põgenikke, kes kavatsesid Rootsi purjetada. Sakslased käsutasid kõik nad laevalt maha ja toimetasid aerupaatidega praami pardale. Raigole hakkas silma, et ühel proual oli õmblusmasin käe otsas.

Tühjaks jäänud kuunari uputas Saksa laev kahuritulega. Raigo mäletab, et praamil seisjaile andi korraldus seista kikivarvul, katta kõrvad kätega ja avada suu. Kui laev jõudis avamerele, kuulsid nad uut plahvatust ja sadamasild lendas õhku.

Kodumaalt lahkumise traagikasse poetus ka terake lõbusamat. Haapsalu kärumees, kes põgenike pakke laevale toimetas, otsustas hea teenistuse puhul liiku teha. Ostis viina ja jäi purjuspäi praamile magama ega ärganud enne kui Heltermaal. Tagasi mandrile pääseda oli võimatu, sest Punaarmee oli juba järgmisel hommikul Rohukülas. Mehel ei jäänud muud üle, kui teistega koos Saksamaale siirduda. Lepisto pere kohtas teda pärast sõda Flensburgi DP-laagris.

Suurem osa põgenikest veetsid järgneva öö praamil. Meie kolmik aga kõndis kilomeetri kaugusel asuvasse Lepisto tallu, et vanaema olukorrast informeerida. Sellele oli nende tulek muidugi suureks üllatuseks. Nad said talus süüa ja puhata, hommikul kõndisid tagasi sadamasse. Praam sõitis edasi Saaremaale, sadama nime Raigo ei mäleta. Nad viidi bussidega ühte koolimajja ööbima, järgmisel varahommikul toimetasid samad bussid nad Roomassaare sadamasse, kus seisis üks kaubalaev reidil. Mootorpaat viis põgenikud laeva juurde, kus nad paigutati laeva külge kinnitatud parvele. Parv tõsteti vintsiga üles laevatekile, mis oli tihedalt põgenikke täis.

Väikelastele osutati mõningal määral vastutulelikkust. Raigo koos ema ja tädiga majutati tekil asuvase kajutisse. Ema palvel leiti Raigole isegi täispuhutav kummist päästevöö. Kellelgi teisel midagi sellist näha ei olnud.

Põhjus, miks kõik põgenikud tekil pidid viibima, selgus hiljem. Alumine laevaruum oli täis Vene sõjavange. Need olid neile magamisasemeks mõeldud õled põlema süüdanud. All laevaruumis möllas tuli. Luugid suleti ja laev läks vastu ööd merele Saksamaa suunas. Hommikul pidas keegi ametnik laevasillalt kõne ja teatas, et Vene allveelaev oli neid öösel torpedeerinud, kuid mitte tabanud.

Laev, mis Raigo hilisemate uuringute kohaselt kandis nimeust RO-24, randus 27. septembri õhtu eel Gotenhafeni (Gdynia) sadamas. Pärast päeva või paari veetmist räpastes kasarmuhoonetes saadeti nad edasi rongiga Austriasse. Uute põgenike juurdevool oli tihe.

Linzi linn Austrias oli täis igat masti välismaalasi: sõjavange, sunnitöölisi ja sõjapõgenikke. Laager, kuhu meie põgenikud sattusid, paiknes kuskil väljaspool linna. Rahvused olid üksteisest eraldatud, igaüks oma kõrges okastraatpuuris. Umbes 15-20 eestlast olid majutatud ühte tuppa kahekordsete naridega ja puudega köetava plekkahjuga. Magamisasemed olid ükseisest eraldatud rippuvate tekkidega.

Toit oli üksluine. Raigo mäletab igapäevase roana verikäkki, mis mõnedele muutus sedavõrd vastumeelseks, et ei suutnud lõpetada.

Suur ühistualett asus tükk maad eemal. Seda eelistati külastada grupiviisi, kuna selle ümbruses tolgendas alati igasuguseid kahtlasi tüüpe. Ka söögisaal, suur ja avar ehitus, oli ühine. Toit oli üksluine. Raigo mäletab igapäevase roana verikäkki, mis mõnedele muutus sedavõrd vastumeelseks, et ei suutnud lõpetada. Grupp mehi käis ringi lauast lauda, paludes viisakalt, kas nad võiksid ülejäänud toidu omale saada. Söögisaalis näidati vahel õhtuti filmi.

Ainsad, kes laagrist vabalt sisse-välja käia võisid, olid itaallased liitlastena. Need käisid linnas, ostsid imehäid saiakukleid ja müüsid neid teistele laagrielanikele. Kuna neil eestlaste „puuri“ sisenemine oli keelatud, siis ronisid toidukraamiga hangeldajad üle traataia. Eestlased nagu enamus teisigi, pääsesid päeval laagrist välja ainult kirjaliku loaga. Aeg-ajalt tuli ka õhuhäire tõttu varjendisse minna. Seda õnneks ainult päeva ajal, sest ameeriklased öösiti ei pommitanud. Ühtki pommi ka nende lähedusse ei kukkunud.

Novembris avanes võimalus laagrist lahkuda Saksamaale, Baierisse. Raigo aga haigestus ja vaevles kõrges palavikus. Arsti saadaval ei olnud, tuli lihtsalt oodata. Kui palavik lõpuks alanes, otsustas laagri juhatus nad saata linnast eemale ühte tallu.

Talu, kuhu nad saadeti, paiknes väikeses alevikus nimega Asbach, 75 kilomeetrit Linzist lääne poole. Talurahvas oli kohustatud neid toitma ja loovutama neile omaette toa, mida nad tegid ilmse vastumeelsusega. Pererahvas hoidus nendega lävimast. Kui vahetevahel lasti poisike taluõuele värsket õhku hingama, olid kaks tigedat kalkunit tal kohe kallal.

Päästeingliks sai onu Johannes, ema vanem vend, kellega neil oli kirjakontakt. Johannese perel oli õnnestunud Rootsi pageda, ta ise oli eesti ringhäälingu teenistuses, mis nüüd tegutses Poolas, Toruni linnas, Danzigist lõuna pool. Et tal oli töökoht ja kindel sissetulek, kutsus ta sugulased enda juurde. Detsembri keskel tuli ta Asbachi neile järele ja neljakesi sõideti rongiga läbi Tšehhoslovakkia Toruni. Onu üüris neile ühe sõbraliku poola perekonna juures toa.

Jõululaupäev kujunes meeldejäävaks. Ringhäälingu personalile ja nende perekondadele korraldati ühes suures ajaloolises toomkirikus pidulik eestikeelne jumalateenistus, mis ka raadio kaudu edasi anti. Uue aasta hommikul kuuldus aga juba ähvardavat kahurimürinat ja ringhäälingu pere evakueeriti Danzigi. Enne teele asumist soovitasid eestlased ka poolakatest pererahval põgeneda. Need aga arvasid, et vaevalt uued oodatavad okupandid saavad sakslastest hullemad olla, ja jäid kohale.

Raudteejaama pääsemiseks tuli ületada enam kui poole kilomeetri pikkune sild Visla jõel. Sellele tegid vene lennukid paar pommirünnakut, kuid õnneks ei tabanud. Lõpuks sai meie nelik üle silla ja jõudis suuremate viperusteta Danzigi. Sõda jõudis aga sinnagi järele. Jaanuari viimase nädala algul algas taas põgenemine, sest kuulduste kohaselt olid venelased rindest läbi murdnud ja lähenesid linnale. Rahvas tormas ummisjalu raudteejaama. Samas tegid inglise õhujõud linnale pommirünnaku. Raigo pääses hädavaevu paanikas põgeneva massi jalgade alla trampimisest.

Pärast kahepäevast tagajärjetut ootamist läks perfektselt saksa keelt valdav onu raudteeametnikelt nõu küsima. Keegi soovitas sõita trammiga põhja poole Sopoti. Sinna jõudnud, tabas neid tihe lumesadu, edasine üheksa kilomeetrit tuli läbida jalgsi. Paksu lambanahast kapuutsiga mantlit kandev Raigo väsis pea ega suutnud edasi sammuda. Onu haaras ta mantli vööd pidi käe otsa nagu kohvri, poisike jäi rippudes magama.

30. jaanuari hommikul läksid nad neljakesi Gotenhafeni sadamas laevale nimega Wilhelm Gustloff. Laua taga istuv ametnik teatas, et pardale võetakse ainult naised ja lapsed. Onu oli valmis maha jääma ja otsima teisi teid üksi edasi pääsemiseks. Naispere keeldus kategooriliselt onuta lahkumast. Kõik tulid laevalt maha ja üritasid teise laeva, nimega Hansa, juures õnne proovida. Seal kehtisid samad reeglid, kuid õnneks tundis laua taga istuv ohvitser onu Johannest, oli temaga Tallinnas kohtunud ja isegi koos bridži mänginud. Ta soovitas onul end baarileti all varjata, kuni laev sadamast lahkunud.

Mõlemad laevad asusid keskpäeval teele, kuid Hansa jäi mootoririkke tõttu peatuma. Gustloff sõitis üksi edasi. Õhtuks oli Hansa mootoririke parandatud ja sõit jätkus. Kesköö paiku tuli laeva valjuhääldajast teade, et Vene allveelaev on Gustloffi põhja lasknud. Hansal tekkis teel teisigi äpardusi, mistõttu nende reis kestis ühe päeva asemel neli, kuid lõpuks siiski randuti õnnelikult Swinemünde sadamas. Sealt edasi raudteel lääne poole Schwerini. Seda loouses, et väikeses linnas on olukord ohutum. Sõit toimus õhurünnakute saatel pardarelvadest.

Onu Johannes sai loa ühineda oma perekonnaga Rootsis ja lahkus, lubades üritada ka teisi sinna saada. Mahajäänuil seisis aga ees uus põgenemine. Kuigi ameeriklaste väed olid lõuna pool neist juba ida suunas möödunud, oli kuulda, et see piirkond loovutatakse venelastele. Taas rongile, nii kaugele lääne suunas kui võimalik.

Seal haigestus Raigo päris raskelt. Sarlakid, keskkõrvapõletik, veremürgitus, tüüfus – kõik ründasid poisikest korraga ja kordamööda. Ravimeid oli praktiliselt võimatu saada.

Kielis tuli rongi vahetada. Öö veedeti varjendis, kus tuli üle elada järjekordne pommirünnak. Hommikul uuesti rongile, mis viis põgenikud Flensburgi, kus nad paigutati ühte koolimajja. Seal haigestus Raigo päris raskelt. Sarlakid, keskkõrvapõletik, veremürgitus, tüüfus – kõik ründasid poisikest korraga ja kordamööda. Ravimeid oli praktiliselt võimatu saada. Poiss oli nii nõrk, et voodist toa nurka potile suutis käia vaid põlvedel. Saksamaa kapitulatsiooni ajal 8. mail viibis ta haiglas.

Ometi tervenes Raigo ja kosus suve jooksul. Sõda oli lõppenud, nii sakslastest pererahvas kui Briti okupatsioonivägede sõdurid olid sõbralikud ja heatahtlikud. Järgmisel varakevadel kukkus ema kivitrepist alla ja vigastas põlve, jalg peeti mõnda aega lahases. Kui see lõpuks paranes, otsustati siirduda eesti põgenikelaagrisse samas linnas.

Raigo ei olnud siiani koolis käinud. Ema õpetas teda kodus kirjutama ja rehkendama. Nüüd asus ta õppima laagrikoolis ja jõudis algkooli neljanda klassini. Õppeaastad olid lühikesed, kuid poiss jõudis edasi. Viimasel aastal jõudis ta õppida ka natuke inglise keelt, millest aga Inglismaal palju kasu ei olnud, nagu ta sinna saabudes avastas.

Tädi Lydia, kes kurameeris Briti sõduriga, pääses esimesena Inglismaale. Esiotsa võeti vaid vallalisi naisi haigla abilisteks. Lydia läks õhinal ja kohtus isegi oma austajaga. Raigo emal tekkis aga Kihnu meremehe Mihkel Alasega soe sõprus, mis tõotas areneda millekski enamaks. Mihkel ja Hilda abiellusid 1947. aasta sügisel. Vaevalt kuu hiljem purjetas pere Inglismaale laeval nimega Uranus, millel värske abielumees töötas teise tüürimehena.

Uue elu algamine sõjast kurnatud Inglismaal ei olnud just roosiline. Raigo ja ema üürisid toa ühes töölisklassi kuuluvas perekonnas. Toidutalongid tuli anda pererahvale, toitlustamine oli ühine. Toit oli väga üksluine ja portsjonid kasinad, ema kõht jäi sageli tühjaks. Ema oleks meelsasti mõne töökoha otsinud, kuid meremeeste abikaasadele polnud see lubatud.

Kuigi inglise keel oli juba vähemalt suhtlustasandil käes, tekkis ikka igatsus kaasmaalaste järele. Neil õnnestus saada ühendus Mihkli tuttava meremehega, kes oli üürinud kahekordse maja. Selles majas, mis kandis uhket nimetust Eesti Villa, leidsid allüürnikena ulualust mitmed eestlased. Ka Raigo koos emaga suundus sinna. Hiljem, kui seal elamine liiga kitsaks jäi, kolisid nad uude avaramasse korterisse ja ema leidis isegi töökoha. Pererahval oli tuttav hotelliomanik, kes sai kuulda, et ema Hilda oskab õmblusmasinat käsitseda ja palkas ta tööle hotelli kardinaid ja voodipesu parandama. Tööloa puudumisest ta end häirida ei lasknud.

Tädi Lydia ei tundnud end Inglismaal kõige paremini. Töö pesumajas oli raske ja kurnav. Oma kunagise inglasest austajaga oli ta endiselt ühenduses, kuid suhe ei arenenud soovitud suunas. Ta oli kirjavahetuses oma vanema õe Olgaga, kes oli koos abikaasaga Rootsi põgenenud. Ka õe ja õemehe hingedes küdes teatud rahutus. Nagu paljud kaasmaalased, ei pidanud nad Rootsit poliitiliselt turvaliseks riigiks ja otsisid võimalusi sealt lahkumiseks. Nad organiseerisid laevaühingu, ostsid vana purjeka nimega Billy ja kavatsesid sellega üle ookeani Ameerika mandrile purjetada. Lydia otsustas nendega ühineda. Billy sõitis ööpimeduse katte all Rootsist välja ja peatus Doveris, Inglismaal, et Lydiat peale võtta. Mihkel sõitis temaga koos Doverisse ja kogenud meremehena hoiatas neid nii viletsa alusega ookeani ületamist üritamast. Hoiatusele vaatamata lahkus Billy 8. juulil 1948 Doveri sadamast. Kusagilt Portugali rannikult saabus Lydialt viimane kiri. Pärast seda pole keegi Billyst ega selle pardal viibinud neljakümnest reisijast midagi kuulnud.

Aastal 2012 konstrueeris elektriinseneri haridusega Raigo koos paari kolleegiga filmikaamera, mis lennuki tiiva alla paigaldatuna võimaldab võtta stabiilseid kaadreid. Selle saavutuse tõttu pärjati teda Hollywoodis Oscariga.

Et elu Inglismaal ei pakkunud midagi paljutõotavat, seda tajusid ka ema Hilda ja kasuisa Mihkel. Ema sugulased olid asunud Torontosse, olid valmis olema neile sponsoreiks ja eestlasest ehitusettevõtja andis töögarantii. 24. jaanuaril 1951 väljus 20.000-tonnine reisilaev Empress of Canada Liverpoolist. Nädal hiljem, 1. veebruaril, randus see St. Johni sadamas, New Brunswicki provintsis. Sealt viis rong reisijad Torontosse.

Raigo on koos oma eestlannast abikaasaga rajanud kodu Ontarios Guelphi linnas, kus nad on elanud pikemat aega. Abielust võrsunud poeg ja tütar elavad lähikonnas. Aastal 2012 konstrueeris elektriinseneri haridusega Raigo koos paari kolleegiga filmikaamera, mis lennuki tiiva alla paigaldatuna võimaldab võtta stabiilseid kaadreid. Selle saavutuse tõttu pärjati teda Hollywoodis Oscariga.

Samal aastal lahkus ema Hilda siit ilmast. Oma sünnimaad jõudis ta paaril korral külastada, kuid mitte kohata Raigo isa, kes väsis oma maisest teekonnast juba 1985. aastal. Tema käekäigust ja vangilaagri vintsutustest jõudis teave Kanadasse kodumaiste sugulaste kaudu.