Juba siis teadis ta, et tahab just Eestis elada. Nelja-aastase õppimise ja bakalaureusekraadi omandamise järel Eesti Muusikaakadeemias tuli ta tagasi Torontosse, kus õppis kaks aastat magistriprogrammis Toronto Ülikoolis ning selle lõppedes suundus Philadelphiasse, kus õppis kaks aastat ühes maailma ekslusiivsemas muusikakoolis Curtis Institute of Music. Nüüd kevadel said sealsed õpingud läbi ning peale lühikest viibimist kodulinnas Torontos saigi Eestisse kolitud. Just kolitud, üteb Riho, kes ei pea seda sammu lühikeseks etapiks ega otsinguks oma kujunemise teel, vaid eelkõige läbikaalutletud otsuseks.
Rääkides oma hiljuti lõppenud õpingutest koolis Curtis Institute of Music kinnitab Riho, et tegemist on tõesti erakordse kooliga: iga õpilane seal on väga ambitsioonikas ja teab, mida elult tahab ega tule sinna ennast n-ö otsima. Seltskond on seal huvitav, erinevas vanuses: mitte sugugi ainult magistrikraadiga muusikud nagu Riho, vaid seal õpib ka andekaid noori lapsi. Koolis on 165 õpilast, neist pooled USAst ja pooled mujalt maailmast, aga kandidaate sinna õppima minekuks on tohutult palju, nii et Riho jaoks oli sinna pääsemine suur õnn. Nagu ta ütleb, õpib seal heliloojaid vaid 6 ning on selge, et iga õpilane saab ülimalt suurt tähelepanu. Kool on ka õpilaste jaoks täiesti tasuta.
Eestis on Rihol plaan esialgu vabakutselise heliloojana tegutsema hakata. Mingeid plaane on veel, aga nendest on veel vara rääkida, eks aeg näitab. Riho soov on kirjutada muusikat kogu aeg, mitte vaid tellimise peale.
Iga helilooja leiab oma tee, mis on täiesti unikaalne, märgib Riho: tema sõnul tekib näiteks töö/loominguvõimalusi, millele peab kandideerima, või tullakse sind kutsuma mõnda konkreetsesse projekti. Tema eelistab seda teist varianti.
Vaatamata noorele eale on tal olnud palju edukaid helitöid, ja pakkumisi on talle tulnud Eestist, USAst, Kanadast ja Soomest. Praegu kirjutab ta helitööd kahele akordionile. „Eesti interpreedid mõistavad minu muusikat rohkem ja on tulemustega väga rahul,” on Riho märganud. Positiivselt meelestatud tema muusika suhtes ollakse ka siin mandril, aga eestlaste kohta arvab ta, et ehk mõistetakse kuidagi sügavamalt. Eks see olegi põhjus, mis noort heliloojat Eestisse tõmbab. Teise põhjusena märgib ta, et sealne eluviis sobib talle paremini ning ta oskab ka väikseid asju rohkem hinnata.
„See otsus pole mitte kompromiss, vaid ideaal,” kinnitab Riho, rääkides, et novembris tuli mõelda sellele, kas kandideerida doktorikraadi õpingutele või mitte. „Minu meelest on muusika tänapäeval sageli taandunud akadeemiasse — ise ei taha kanduda „marmortorni”,” märgib ta, leides, et akadeemilises mõttes on magistrikraad tema jaoks piisav ning doktorikraadi saamine ei ole sugugi unistuste seas, küll aga igapäevane heliloominguga tegelemine.
Rihot huvitab väga vaimulik koorimuusika; enne Philadelphiasse siirdumist oli ta aasta aega Toronto Peetri kirikus organist. Koorimuusikat on Riho kirjutanud Tartu Ülikooli Naiskoorile ja E STuudio Noortekoorile.
Sügisel on ees samuti üks suursündmus, siin Ontarios: novembris toimub Kitchener-Waterloo sümfooniaorkestri poolt tema esimese orkestriteose …aux étoiles Kanada esmaettekanne, mille Riho kirjutas Eestis 2009-2010 ja mille kandis ette Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia orkester Toomas Vavilovi juhatusel. Kuidas see siia sattus, Riho ei oskagi öelda — ilmselt keegi kuulis, meeldis ja sooviti võtta kavasse.
Kuidas Riho looming sünnib? Tema sõnul pole see tal kuidagi reglementeeritud, rutiinis kinni, umbes nii, et kella 9—5 kirjutad muusikat. Ta kirjutab pidevalt, sest tung on selleks nii suur. Tõuseb hommikul üles, asub kirjutama, ja teeb seda seni, kui on loomingulist tuju. Muusikat kirjutab ta muide käsitsi, paberile, lõpptulemus läheb arvutisse. „Paljud kipuvad tänapäeval muusikat looma ainult arvutis,” teab ta, märkides, et ta austab rohkem seda, mis käsitsi loodud.
Nagu selgub, on Riho väga enesekriitiline. „Enda suhtumine loeb mulle rohkem kui teiste arvamus,” kinnitab ta. „Kui mulle üks mu teos ei meeldi, aga meeldib teistele — see ei leevenda enesekriitikat.” Asi toimib ka vastupidi.
Riho viib jutu armastuse ja muusika seostele, millest on palju räägitud. Tema sõnul on Arvo Pärt öelnud, et iga nooti tuleb armastada — ja ta on selle peale palju mõelnud. „Armastus ei ole kerge, vaid valulik ja raske. Mitte vaid emotsioon, vaid sisaldab kõiki emotsioone korraga. Ja loomine sisaldab endas väga palju erinevaid hetki.”
Riho sõnul on tema kogemus see, et hea muusika ei sünni kergelt, vaid valudega, nagu inimesedki. „Need teosed, mis on sündinud valude ja kannatlikkusega, millesse olen investeerinud ja panustanud rohkem, neid ma ka armastan rohkem.”
Väga tavaline tema jaoks on ka juba kirjutatud muusika ümber tegemine. Nii juhtus ka mõne kuu eest — ta oli mitu kuud kirjutanud üht lugu ega jäänud tulemusega rahule. Teos oli koorile ja keelpilliorkestrile. Peale pikka kaalumist ja ümberkirjutamist jättis Riho orkestri välja ja sellest sündis a capella kooriteos. Noor helilooja õppis sellest kogemusest palju.
„Tegemist oli justkui tõe otsinguga,” arutleb ta. „Eelpoolmainitud teos ei läinud minu meelest tõele piisavalt lähedale ja pidin endale tunnistama, et see polnud veel piisavalt hea ja sügav, kust tuli edasi kõndida. Sellega peab harjuma.”
Üheks oma loominguliseks kõrgpunktiks peab Riho 1. oktoobril 2013 Torontos Koerner Hall'is toimunud kontserti, kus tuli esiettekandele tema „Ave Maria” Tõnu Kaljuste juhatusel. Seda teost on esitatud ka Eestis, Soomes, USAs, Venemaal, Inglismaal ja Hollandis. Riho peab seda väga õnnestunud ja südamelähedaseks teoseks, mis sündis suurte valude ja vaevadega: ja lõpptulemust nähes teadis ta, et see on õige.
Riho käis aprillis Eestis uue Eesti koorimuusika kontserdil, kus Eesti Raadio Laulustuudio Lastekoor Kadri Hundi juhatusel kandis ette tema lastekooriloo, mis oli väga ilus sündmus. Teos on vaimulik ja koor oli mitu kuud harjutanud; lauldi peast — väga täpselt, siiralt.
Nii et Eestis hakkavad juhtuma kindlasti tema jaoks head asjad, on Riho veendunud. Kuigi konkreetseid plaane on veel vähevõitu, siis kipuvadki tal sageli kõik asjad n-ö viimasel minutil paika loksuma. Perest eemal elamisega on ta juba noorest east alates harjunud ja see ei ole talle raske, aga suur ja sõbralik pere on talle alati tema otsustes toeks.
Kui Riho oli juba mitu nädalat Eestis olnud, võtsime uuesti kontakti, et uurida, kuidas tal on seal läinud ja kuidas end sisse seadnud, ja muidugi millised uued projektid-väljakutsed on tulemas. Ega need ei andnudki kaua oodata:
21. juunil toimus Muhu saarel, Pädaste mõisas, tema autorikontsert. Insomnia keelpillikvartett kandis ette kaks teost: unusta III ja Keelpillivartett nr. 1 „Sanctus”, mida nad on juba mitu korda esitanud. Hiljuti plaadistati Sanctus Inglismaal, Villiers Kvarteti poolt.
Kaire Tensuda
