See võõramaa pind, Roman Toi esimene avar laulupõld, oli sõjajärgne Saksamaa, kus Ameerikast tulnud ajutised valitsejad imetlesid, kui hästi sõjapõgenikud oskasid suurpidusid korraldada. Nii juhtus, et selliseid suurpidusid, milles noor dirigent oli tulipunktis peategelane, korraldati nii Rootsis kui ka peatselt Austraalias, rääkimata Kanadast ning USAst. Ja Roman Toist kujunenud maailmarändur saigi Eesti iseseisvuse mõtte deklareerijaks kas taktikepi või sujuva käeliigutuse näol. Kõik see siis pagulasajastu unustamata jõe voolus ja vähemalt kolmel kontinendil.
Dünaamilist ajavahemikku, circa 1950 – 1990, võiks iseloomustada väljenditega välisvõitlus ja sama hingetõmbega aeg-ajalt õitsev pagulaskultuur. Sellel pikal ajajärgul on aga eellugu, mis koosneb Roman Toi nooruspõlvest kui kujunemisest ülemaailmse eestluse keskse kuju suunas. Selle eelloo teine osa on süngem viie aasta pikkune komponent, mil ka vabad eestlased pidid elama pingerikka küsimärgi all. Sellel piiratud ajajärgul aga hakkas Roman Toi ennast teostama.
Käsitlemegi siin peamiselt neid kahte varasemat vaatust, enne kui heidame pilgu küll pikemale pagulasperioodile ja üsna põgusalt ühtekasvamisele kodumaaga, mille juures sillaehitaks on aastakümneid olnud Roman Toi. (Pikemalt Eesti Elu 17. juuni paberlehes)
Andres Raudsepp
