Tuli Eestisse tagasi 19. augustil 1944 koos 1752 soomepoisiga transpordilaevaga „Wartheland” ja võitles Tartu rindel, võttes osa Pupastvere ning Pilka lahingutest. Pärast sõjategevuse lõppu Eestis jätkas ta õpinguid Tallinna Elektromehaanika Tehnikumis, mille lõpetas 1946.
Siis asus ta õppima Tallinna Polütehnilisse Instituuti, mille lõpetas 1951 elektriinsenerina. Ta töötas kõigepealt Tallinna Tselluloosikombinaadi peaenergeetikuna ja 1963. aastast Kehra Tselluloosikombinaadis peainsenerina. Aastatel 1972-1988 oli ta Eesti Kolhoosiehituse tööstusvalitsuse juhataja.
Kui soomepoisid organiseerusid Tartus Elias Lönnroti Seltsi juures, siis oli Raul Kuutma soomepoiste sektsiooni juhatuse liige. 1992. aastal loodud Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduses oli ta juhatuse liige, aseesimees, tegevesimees ja ajalootoimkonna esimees ning aastatel 1997-2000 esimees, seejärel valiti auesimeheks. Tema panus soomepoiste liikumisse on olnud märkimisväärne. Siinkohal tuleb kindlasti teda nimetada Tallinna Metsakalmistule soomepoiste rahula rajamise ühe eestvedajana, samuti ülemaailmse soomepoiste kokkutuleku peakorraldajana 1994. aasta suvel.
Raul Kuutma on avaldanud soomepoistest suure hulga artikleid Eesti ning Soome ajakirjanduses, esinenud raadios ja televisioonis. Ta oli 1997. aastal ilmunud raamatu “Vabaduse eest. Soomepoiste lühielulood” peatoimetaja. 2004. aastal ilmus tema koostatud raamat “Kolmas tee. Eesti auks, tuleviku pandiks”, mis on samal aastal ka soome keelde tõlgitud. Samuti on ta 2009. aastal avaldanud oma mälestused “Wabariigist Vabariigini” ja selle jätku, mis on seni ilmunud vaid Eero Riuttala soomekeelses tõlkes 2011 pealkirjaga „Kaksikymmentä vuotta Viron-Suomen sillalla”.
Raul Kuutmad autasustati 1997. aastal IV klassi Soome Vabadusristi ja Eesti V klassi Kotkaristiga. 2006. aastal annetati talle III klassi Kotkarist ning 2013. aastal Soome Valge Roosi I klassi rüütlirist. Lisaks neile on tal hulgaliselt ametkondlikke ja mitmete organisatsioonide aumärke.
Õnne ja tervist soovides
Peep Pillak
