Reeda sünnilinn on Pärnu ja sünninimi on Kanep. Isa Rein töötas politsenikuna Eesti Vabariigi poliitilises politseis. Ema Vanda kasvatas kahte tütart; õde Viiu oli Reedast kaks aastat noorem. Vaevalt suutis kolmeaastane Reet tajuda, kui rängad muutused 1940. aasta nende perre tõi. Kohe pärast suvist juunipööret kaotas isa oma töökoha. Sama aasta 19. detsembril, nädal enne jõule, arreteeriti ta ja kadus oma perekonna teadvusest paarikümneks aastaks. See oli kunagi 1960. aasta paiku, kui ema Vanda oma mehe Rootsi põgenenud venna kaudu teada sai, et ta abikaasa mõisteti Tallinnas süüdi riigireetmises, viidi Venemaale ja hukati Kirovi vanglas 1. septembril 1941.
Vanda Kanep, kelle õlgadele olid määramatuks ajaks langenud perekonnapea kohustused, leidis tööd raamatupidajana. Kuidas pere edaspidine elu kulges, sellest üritagem luua pilti ema Vanda konspektiivsetest ülestähendustest ligi poolsada aastat hiljem; ja seikadest, mis tütre Reeda lapsemällu on kinnistunud.
Lahkumine kodumaalt 1944. aasta varasügisel toimus ootamatult ja ülepeakaela. Pühapäeva, 17. septembri hommikul sõitis Vanda rongiga Surju pohli korjama. Õhtupoolel marjasaagiga naastes leidis ta Surju jaamahoone täidetuna inimestega, kellest mitmed magasid põrandal. Ida poolt põgeneti paanikas, Tartu oli juba langenud. Järgmisel päeval ei läinud Vanda tööle, vaid panka, kus seal töötav sõbratar mainis, et ta on otsustanud põgeneda Saksamaale. Vandagi asus viibimatult tegema ettevalmistusi lahkumiseks. Tuttav Saksa sõjaväelane lubas talle võimaldada pääsu koos lastega ühele laatsaretlaevale. Õhtul kella kümne paiku külastas Vanda oma ema ja teatas, et lahkub ehk veel samal ööl. Seda siiski ei juhtunud, väljasõit hilines päeva võrra. Järgmisel hommikul tuli Vanda ema, saatis tütre ja tütrelapsed teele, teadmatusse. Ta jalutas koos nendega tüki maad, peatus siis poolel teel ja vaatas sadama poole rühkijaile järele. Sellisena jäi ta püsima lahkuva tütre mällu.
Millegipärast lennukid aga laeva ei rünnanud ja neljapäeva, 21. septembri hommikul randus see Danzigi (Gdansk) sadamas.
Sadamas kohtas Vanda mitmeid tuttavaid, kaasa arvatud ta mõlemad õed ja vennanaine kahe pojaga. Õde Marga ütles end sõitvat järgmisel ööl Rootsi. Vanda tütardega asus aga laevale nimega Adler, mis pidi üle mere Saksamaale toimetama enam kui 400 haavatud sõdurit. Neile lisandus hulk põgenikke, kes kõik magasid laevatekil, kus aga keegi aseme leidis. 19. septembri õhtul lahkus laev Pärnu sadamast kahe sõjalaeva saatel, üks ees ja teine taga. Liibavi (Liepaja) lähedal muutus olukord ärevaks. Laeva kohale ilmusid Vene lennukid, reisijad varustati päästerõngastega. Millegipärast lennukid aga laeva ei rünnanud ja neljapäeva, 21. septembri hommikul randus see Danzigi (Gdansk) sadamas.
Danzigis anti igale põgenikule rongipilet tema sihtkohta. Kanepi perel seda ei olnud. Üks Vanda sõbrataridest sõitis Tüüringeni, kahel teisel oli tuttavalt Saksa ohvitserilt saadud aadress Austriasse, tema naise vanemate juurde Viini. Vanda mõtles, et mis seal ikka – vaatame selle kuulsa unistuste linna ka üle – ja võttiski pileti sinna. Et aga juba kord Danzigis oldi, tahtis ta veel ühe sõbratari üles otsida. Klassiõde Lia oli kunagi abiellunud Poola ohvitseriga ja elas teadupärast Danzigis, kuid kust ja kuidas teda leida? Pea selgus, et polnud tarviski, Lia leidis tema: astus möödasõitvast trammist välja, sest oli silmanud, et kellelgi on Vanda kübar peas. Asudes olukorda kontrollima, tundis ta ka kübarakandja. Lia kutsus kogu reisiseltskonna enda poole. Õhtusöök oli külaliste poolt, kes aga ise seda ei puutunud. Sellega oli omamoodi kurb lugu. Et laeval süüa ei antud, oli teenija Adele enne lahkumist tapnud ja smoorinud kaks kana, teemoonaks eelseisvale reisile. Lapsed aga tundsid ära oma Tikka ja Tibi, hakkasid lohutamatult nutma ega söönud ainsatki suutäit. Nüüdki kannatasid nad pigem tühja kõhtu ja ega emalgi isu ei olnud. Ülejäänud seltskond koos pererahvaga tundis aga praest ülimat rõõmu.
Järgmise öö magasid kõik põgenikud ema klassiõe juures põrandal. Järgmisel päeval läksid nad raudteejaama ning alustasid sõitu Viini poole. Kohale jõudes võis märgata, et seal oli elu veel päris normaalne, nagu polekski sõda käimas. Kui aga läksid õhinal poodi lastele maiustusi ostma, jäid nad pika ninaga: nende valuutavaru oli Saksa Ostmarkades, mis siin ei kehtinud. Leidsid tee sõbratarile antud aadressile, kus nad küll sõbralikult vastu võeti, kuid ulualust neile pakkuda ei olnud. Ema ja ta sõbratar Maria asusid jalgsi otsinguretkele, seitsmeaastane Reet ja viieaastane Viiu kõmpisid vapralt kaasa. Õhtu eel hakkas emale silma NSV kiosk. NSV ehk Nationalsozialistische Volkswohlfahrt oli sõjaaegne hoolekandeasutus, kust peavarjuta jäänud põgenikud said abi. Ema Vanda rääkis oma loo ära, et nad on põgenikud Eestist lastega, luiskas Maria enda õeks. Nad suunati kodutute majja, kus said kaks voodit kõrvuti. Ema magas Viiuga, Maria Reedaga. Suures ruumis leidus põgenikke Rumeeniast, Bulgaariast ja Jugoslaaviast. Voodikoht ja ühine pesuruum olid nüüd olemas, toidu eest pidi igüks ise hoolt kandma.
Selles laagris said nad elada kuus nädalat. Sageli külastas neid üks Saksa lennuväelane, üritades värvata noori naisi lennuväe juurde tööle. Ta õhutas ka Vandat panema tütred lastekodusse ja ise asuma lennuväe juures ,,ülesehitavale tööle“. Viimasel polnud aga mingit tahtmist üles ehitada riiki, mis polnud huvitatud tema kodumaa kaitsmisest, vaid loovutasid selle venelastele. Nii see kestis, kuni neile teatati, et tuleb ajutisest varjupaigast lahkuda. Abistava käe ulatas Danzigisse jäänud klassiõde, kes soovitas neil sõita Poolasse tema mehe vanemate juurde. 31. oktoobri õhtul alustatigi taas rongisõitu. Vastutulelik naiskonduktor loovutas neile oma kupee, mis võimaldas lastel pikali heita. Vanda ise aga seisis koridoris ja kohtas saatuse nükkel sama lennuväelast, kes teda värvata püüdis. Seegi osutus heatahtlikuks inimeseks ja abistas nii ema kui ka lapsi kogu reisi vältel igakülgselt.
Ka poolakate peres võeti põgenikud lahkesti vastu. Nad said maja teisele korrusele väikese toa pliidiga, pühapäeviti kutsus pererahvas enda juurde lõunale. See oli suur asi, toiduga oli ju igal pool kitsas käes. Sööklas tellis Vanda sageli markide eest lastele toidu ja ise sõi, mis lastest üle jäi. Ühel päeval läks Vanda lähimasse Tarnowitzi (Tarnowskie Gory) linna, et saada linnavalitsusest luba toidunõude ostuks. Astuda oli kolm kilomeetrit. Reet tippas vapralt kõrval, kuid pisi-Viiu tuli aeg-ajalt kukile võtta. Kui noor naisametnik luba välja kirjutas, tähendas Vanda, et tema kodu on venelaste valduses. Kohe tõmmati tal luba näpu vahelt ära ja teatati, et välismaalasi siin ei teenindata. Vanda hakkas nutma ja kõmpis lastega koju tagasi. Õnneks oli klassiõe mees just Danzigist vanematele külla sõitnud ja tuli vahemeheks. Ta tundis seda ametnikku ja tõi linnast loa, millele oli trükitud, et ,,pr. Vanda Kanepit tuleb kohelda kui riigisakslasest põgenikku“. Sellest dokumendist oli hiljem palju abi.
Ka Reeda tädi, ema õde Helga, oli Saksamaale saabunud. Kuidas nad emaga kontakti said, seda Reet ei mäleta, kuid teab, et Helga elas Poola linnas nimega Sagan (Zagan). Sagani läheduses Neuhammeris (Swietoszow) paiknes suur eesti sõdurite jaotuslaager. Kui Vanda õele Saganisse külla sõitis, märkas ta sõjaväelast eesti lipuvärvidega varrukasidemel. Ta jooksis õhinal sõdurit eesti keeles teretama. Selgus, et eesti värvide kandja oli sakslasest ohvitser Eesti pataljonist.
Tädi Helga külastas ka neid, esimesed jõulud võõrsil veedeti koos. Emal õnnestus poest osta neli tükki karbonaadi, see oli nende jõululõuna. Järgmiseks päevaks andis lahke pererahvas neile nuumhane kondi ja natuke liha lisaks. See oli tollastes oludes suur asi.
Idarinne nihkus aga lähemale, tuli taas põgeneda lääne suunas. Oli jaanuari keskpaik, kui pere ruttas rongile, et sõita tädi Helga juurde Sagani. Pärast viit tundi tulutut rongi ootamist sõitis ette sõjaväerong. Ema upitas lapsed aknast sisse ja ronis ise järele. Vagunis võtsid sõdurid tüdrukukesed põlvile, ema seisis püsti. Tädi juures öömajale jääda polnud võimalik, abistava käe ulatasid taas tuttavate poolakate sugulased, kes loovutasid neile väikese toa.
Sagani lähedal paiknes suur Briti sõdurite vangilaager. Kui ema ja Helga sellest ühel päeval möödusid, viskas keegi vangidest neile läbi okastraataia väikese pakikese. Selles leidus midagi, millega eestlastest põgenikud varem polnud tutvunud: lahustuv kohv ja piimapulber. Inglise sõjavangid said Punase Risti pakkide kaudu toidulisa, mistõttu võis nende ninaesine olla parem nende valvurite omast, rääkimata saksa tsiviilelanikest.
Ema ja Helga keetsid endale kohvi ja nautisid seda, kuid tegelikkus näitas peagi taas oma karmi palet. Ida-Preisimaalt hakkasid tulema põgenikevoorid; talumehed hobustega, lehmad vankrite taga. Pärast kahenädalast Saganis viibimist tuli ka Kanepi perel pakkida oma vähesed asjad ja liikuda edasi lääne suunas.
Öö õnnestus veeta jaamahoones tänu vastutulelikule jaamaülemale. Hommikul seisid väsinud reisijad üllatunud sõbratari ukse taga.
Ema sõbratar Tiiu elas Chemnitzi lähedal Witzsdorfis. Jaanuari lõpul algas sõit Saganist suunaga sinnapoole. Cottbusis tuli ümber istuda Dresdeni rongile. Selgus aga, et Dresden kannatas pommirünnakute all, mistõttu tuli sõita üle Leipzigi. Ka see linn oli rängalt purustatud, kaasa arvatud osa raudteejaamast. kuid pärast järjekordset ümberistumist jõuti hilisõhtuks Witzsdorfi. Öö õnnestus veeta jaamahoones tänu vastutulelikule jaamaülemale. Hommikul seisid väsinud reisijad üllatunud sõbratari ukse taga.
Pererahvas loovutas põgenikele ühe toa. Paari päeva pärast jõudis ka Helga sinna ja liitus nendega. Chemnitzi lähedal Zschopaus paiknesid aga saksa DKW tehased, mis olid inglise ja ameerika pommitajate sihtmärgiks. Üks pomm langes ka nende külla ja õhusurve purustas köögiaknad. Punane hõõgus taevaserval andis märku Dresdeni põlemisest. Oli selge, et tuleb taas teele asuda.
Märtsi algul jõudis reisiseltskond Fridolfingi Baieris ja asus peavarju otsima. Korteriametis kordus tuttav lugu: välismaalasi ei teenindata. Siis meenus emale Poolast saadud dokument ja selle ette näitamine mõjus. Perele leiti ulualune ühes talus Neukircheni lähedal. Ka oma kasina toidunormi said nad ilusasti kätte, lausa nälga ei tarvitsenud kannatada. Põgenemisega oli lõpp. Lapsed hakkasid kohalikus koolis käima ja elu veeres suhteliselt rahulikult. Juuni lõpul ilmusid Neukirchenisse ameeriklased. Nende tallu paigutati kolmkümmend sõdurit. Ema ja sõbratar Tiiu hakkasid neile talus süüa keetma ja loomulikult olid siis ka oma pere toidumured murtud. Sõduritelt saadud liha ja kohvi eest tegi küla kingsepp kõigile ka ilusad saapad jalga. Koos sõduritega õnnestus neil külstada Berchtesgadenis paiknevat Hitleri suveresidentsi.
Augustis sai pere Neukirchenis toa köögiga. Läheduses Traunsteinis oli juba asutatud baltlaste DP laager. Detsembris kolisid nad sinna. See oli väga kena laager, endine hitlernoorte hostel, metsa ääres väljaspool Traunsteini. Reet ja Viiu hakkasid nüüd juba eesti koolis käima. Septembris 1946 viidi laager Traunsteini linna Park Hotelli. Novembris 1947 likvideeriti laager ja kõik eestlased viidi üle Geislingeni, suurimasse eesti keskusse sõjajärgsel Saksamaal.
Tädi Helga oli esimene Saksamaalt lahkuja, siirdudes veel samal aastal Inglismaale. Ema sai tema töökoha Heaolu Büroos. Helgale aga Inglismaal ei meeldinud. Järgmisel aastal oli ta Geislingenis tagasi. Reedal omakorda avanes võimalus veeta kaks kuud Rootsis eesti laste suvelaagris, kust ta naases suurepäraste elamusega. Emal tekkis tutvus mehega nimega Valter Pormeister, kes emigreerus aprillis 1948 Kanadasse. Ta oli seal oma eluga väga rahul ja hakkas Punase Risti vahendusel otsima võimalusi Kanepi pere Kanadasse toomiseks. Märtsis 1950 viiski Kreeka laev Nea Hellas neid Napolist Halifaxi, sõit toimus Maailma Luteri kiriku kulul. Järgnes pikk rongisõit Cranbrooke’i Briti Kolumbias, mille eest tasus Kanada Luteri kirik. Ema abiellus Valter Pormeistriga ja augustis 1951 kolis pere Torontosse, kuhu olid jõudnud ka tädid Helga Saksamaalt ja Marga Rootsist.
Reet omandas hariduse pedagoogika ja psühholoogia alal, koolitas õpiraskustega lapsi. 1959. aastal tutvus ta Erich Lamburiga, kellega abielust sündis perre tütar Liisa. Tänaseks on Liisa ja tema pere talle ainsaks perekondlikuks toeks. Kõik teised on lahkunud. Oma sünnilinna on ta aga korduvalt külastanud. Ka koos emaga, kuid mitte enam ema käekõrval. Nüüd oli tema kord olla emale toeks.
