Suurema osa oma elust Kanadas Torontos elanud ja mõni aasta tagasi meie seast lahkunud Ants Puust on meenutanud, kuidas ta koos emaga 1944. aasta 21. septembril Pärnus koduranna maha jättis ning pikka ja lõppkokkuvõttes õnnelikku pagulaseelu alustas.
„Mu pangatöötajast isa mobiliseeriti sõja lõpus Saksa väkke ja kui lahingud juba Tartu all käisid, lasti ta üllatusena paariks päevaks puhkusele. Meie maja oli Pärnu rannarajoonis Seedri tänaval ja seal nad emaga arutasid võimalusi kõrkjates rinde üleminekut oodata või katsuda läände põgeneda. Mina olin kaheksane poiss ja kuulsin kõike, ka seda, et kohusetruu isa keeldus deserteerumast. Läkski rindele tagasi ning teda nägin ma uuesti 24 aasta pärast, kui esimest korda Eestisse sõitsin. Aga ema, kes kaasaga enam kunagi ei kohtunud, leppis siis isaga kokku, et tema ja Ants üritavad Eestist lahkuda ning katsuvad siis mingil moel isale teada anda, kas läksid külla onu Adolfile või onu Kustile. Ehk siis – kas Saksamaale, kus veel Hitler, või kuningas Gustafi juurde Rootsi.“
Tung enne venelaste saabumist minna oli seda tugevam, et okupante oli korra juba nähtud. 1941. aastal pidi viiene Ants kodutänava lähedal peaaegu Vene tanki alla jooksma ja sai emalt karmi käsu – kui sõdur „ruki verh!“ hüüab, jää kohe seisma ja tõsta käed üles.
Läks nii, et Ants ema Lydiaga jõudis onu Kusti juurde ehk Rootsi. Isa Ain ei teadnud, kas pere on elus ja otsis neid Punase Risti kaudu, ema oli hirmul, et mees jäi sõjaväljale, üksteisest saadi teada alles 1946. aastal ja otse kirjutada julgeti alles peale hirmuvalitseja Stalini surma 1953. aastal.
Ants Puust koos emaga said kohad 79 põgenikuga väikelaevale „Kala“. Rahvast ja pakke oli murdu, laev aga kaldal lõhki kuivanud, vette lastuna kohe uppunud, seejärel üles putitatud tegelikult mitte laev, aga ühemastiline kalapaat, mille mootorgi kehvemast kehvem. Ees oli viis ööpäeva hirmu ja kannatust.
„Saksa kord oli küll kokku kukkumas, aga omapäi minna ikka ei tohtinud. Seepärast mõeldi välja, et „Kala“ kapten Ollino joob sadamakapteni laua alla ja viib siis meid Rootsi. Juhtus aga nii, et kui minekuaeg käes, magas hoopis kapten pildituna kodus. Pärnu jahtsadamast lahkuti järgmisel päeval, aga juba muulide vahel läks mootor esimest korda katki. Kihnu all nähti Pärnu pommitamise ja sildade õhkimise tulesambaid, Ruhnu lähistel jäi „Kala“ mootor taas seisma. Kuressaares parandasid sakslased viina ja suitsu eest mootorit ja siis hakati suures tormis Rootsi poole tüürima. See kestis kaks ööd ja ühe päeva, Gotska Sandöni alla jõudis „Kala“ alles 27. septembril.
„Mootor seisis jälle, meri loopis laeva, jube oli. Olin kapteni pojaga ühes kois ja me muudkui oksendasime. Olin söönud rukkileiba meega ja see kõik tuli välja,“ meenutas Ants Puust.
Aga hirmsad päevad said lõpuks otsa, nad olid erinevalt paljudest merepõhja jäänud laevukestest ja põgenikest nii uppumisest kui vene võimust pääsenud. „Kala“ rahvas viidi Visbysse, kus pimendatud Eestist tulnuid hämmastas tuledesäras linn ja ootas esmalt magus kõrbenud mannapuder, seejärel täisaun ja viis päeva põgenike telklaagrit.
Viimane väide oli siiski kaheldav, sest venelased nõudsid „omi“ tagasi maailma suurimasse vanglasse Nõukogude Liitu ja oli hirmu, et Rootsi valitsus annabki baltlased välja. Osale sõdurpoistele see saatus osaks langeski.
„Siis viidi meid aurikuga mandrile karantiinlaagrisse, kus alguses elasid eraldi traataedades pered, vallalised mehed ja naised, aga varsti saadi aru, et hirmsaid haigusi meil küljes polnud ja sõidutati rongiga Norrköpingi lähedale. Seal anti põgenike käsutusse koguni omaette linnaosa, ema sai haiglasse tööle ja kuningas Gustaf kinkis igale põgenikule esmalt madratsi ja linad, seejärel seljariideidki. Edasi kolisime Göteborgi, kus ema sai Chalmersi ülikooli juures tööd. Korter oli kole külm, vesi tuli õues kraanist, pesu pesti suures pajas keetes. Ei piimajõgesid ega pudrumägesid, kodus oli sõja eel palju ilusam ja mugavam. Ometigi olime turvalises ühiskonnas,“ jutustas Ants.
Viimane väide oli siiski kaheldav, sest venelased nõudsid „omi“ tagasi maailma suurimasse vanglasse Nõukogude Liitu ja oli hirmu, et Rootsi valitsus annabki baltlased välja. Osale sõdurpoistele see saatus osaks langeski.
Nüüd tuleb meie jutus teemaks see, kui väike on ikkagi maailm, ole sa pärit või tillukesest Eestist. Ants Puust abiellus Kanadas eesti neiu Lilian Soometiga, kellega tal sündisid pojad Tarvo ja Randar. Lilian ja Ants olid koos Antsu lahkumiseni, aga olid huvitaval kombel seotud juba koguni enne oma sünde! Läänemaalt pärit Liliani tädi sõitis 1927. aastal üle ookeani New Yorki, et kohtuda oma Kuressaare merekoolis tärganud armastuse kaugsõidukapten Harri Meieriga, kes juhtumisi oli Liliani tulevase kaasa Antsu onu! Kapten kündis toona merd, ümberasujate laagrisse suunatud neiuga kokku ei saanud ja kooselu ei tulnud, aga suguvõsad hiljem kohtusid uuesti, sest Liliani tädi kunagine armastatu kapten Meier käis 1948. aastal Göteborgis Antsu emaga Kanadasse keelitamas ja kinkis selleks veidi rahagi, ning siis aastaid hiljem leidis Ants Torontos oma Liliani…
„Onu Harri kinkis mullegi Göteborgis 25 dollarit, mille eest ostsin sõjaväetelgi, mudellennuki mootori ja kemikaale. Emale kingiti ülikooli laborist katseklaase ja ma tegin põnevaid katseid. Ema ei taibanud küsida, miks olid korteri kardinad augulised, köögi laes suur must ring ja mina aegajalt kulmudeta,“ muheles Ants Puust.
Kanadasse Halifaxi jõudsid Puustid uhke laevaga „Gripsholm“, aga esimene mulje polnud ilusast ja puhtast Rootsist tulnuile hea. Raudsed välistrepid, kõikjal kuivav pesu, kõvade istmetega hirmsalt kolisev rong, mis neid Torontosse viis, ja peatlnäha uhketest tellistest, aga tegelikult tellisemustriga tõrvapapiga kaetud maamajad. Puustidegi elu polnud alguses meelakkumine – esiti elati tädi juures, siis üüriti pööningukambrit, mille ainsas voodis magas päeval öösiti tööl käiv ema, öösel Ants.
Antsu ema suri küll Torontos suhteliselt noorena ja oma korterini ei jõudnudki, aga toetas juba Rootsis kooliteed alustanud poja kooliteed nii rahaliselt kui heade nõuannetega.
Ants rääkis, et on palju mõelnud teemal, kas ta ema, kel oli raske nii Rootsis kui esimestel Kanada-aastatel, kahetses Eestist põgenemist ja otsust hiljem mitte tagasi Pärnusse mehe juurde minna, aga otse jäi küsimata ja vastust tal polevat. Et emal kerge polnud, näitab seegi, et 1951. aastal Torontosse saabunud 14-aastane Ants pidanuks kooli minema, aga ema ütles – kooliks raha pole, sul tuleb tööle minna. Ants läkski, valetas end tööametis 16-aastaseks ning hakkas kohvi- ja teelaos 25-dollarise nädalapalga eest kaste tõstma. Ema sai 35-dollarise palgaga töö ja ütles järgmisel kevadel, et nüüd on meil kooliks raha, aga sa võiksid midagi praktilist valida.
„Ema soovitusel ja võib-olla onu Harri 25 dollari eest ostetud mudellennukimootori meenutusel läksin lennumehaanikute kursustele, edasi õppisin Toronto ülikoolis lennuinseneriks ja elektroonikuks. Lõpuks sai minust koguni paberitega lendur. Sõbra soovitusel avaldasin soovi saada Kanadas suvelennuväkke ning ülikooliaja suvedel, kui teised kraave kaevasid, teenisin mina lendamisega raha,“ meenutas Ants Puust. „Olin nii põhjalikult asja endale selgeks teinud, et lennukoolis esimest korda instruktori juuresolekul lennukit juhtides pidin vastama küsimusele, kui kaua mul juba lennuluba on? Olin üldse esimest korda õhus tüüri taga! Ja esimest korda suure reisilennuki salongis istudes oli mul kõhe – mina küll tean ja oskan, aga mine tea, kes selle suure masina kokpitis on…“
Ants Puust töötas tööstuse automatiseerimise erialal peainsenerina mitmes Kanada suuremas või väiksemas firmas, tegeles edukalt investeerimisega, osales aktiivselt Toronto eestlaste tegemistes ja nautis koos abikaasa Lilianiga alates 1990. aastast peaaegu igat Eesti suve.
Lennundus meeldis Ants Puustile väga ja et ta ka vanuigi pilooditunnet kogeda saaks, kinkis abikaasa Lilian koos poegade Tarvo ja Randariga talle lennusimulaatori arvutiprogrammi.
Ants Puusti Eestist põgenemisest ning uuel kodumaal jalgele tõusmisest kirjutati pikemalt Tiit Lääne ja Enn Halliku 2012-2018 avaldatud raamatusarja ,,Meritsi maailma“ kolmandas köites „Läksime vaid korraks“.
