Mulle meeldib väga Marguse kunagi öeldud mõte - et ajaloo kirjutamine on tegelikult tagantjärgi tarkus, sest teame ju - kuidas ajalugu peale teatud sündmusi edasi arenes, aga head ajaloolased oskavad oma uurimusi sedasi kirja panna, et lugejal ei teki seda tunnet, et see on ,,tagurpidi kirjutatud“.
Margus on ajaloolane, kes oskab ajaloost kirjutada nii, et tema tekste on alati huvitav lugeda. Nendes tekstides on alati pinget. Mulle meenub kunagine vestlus ülikooli raamatukogus, kus ta rääkis oma juhendajast prof. dr dr h.c. Helmut Piirimäest, kes saatis Marguse, kellel on annet ja oskust võõrkeeli omandada, kohe rootsi keelt õppima ja see muutis tegelikult tema saatust.
Margus on sõjaajaloolane, aga ta on kirjutanud sõjast palju laiemalt (kultuuriliselt). Vaadates tänast Euroopat on tema kunagine mõtisklus - sõja ja rahu vahekorrast ajaloos - väga päevakajaline. Öeldes seda ajastul, mis oli poliitkorrektselt rahu ülistav - on täna näha, et Marguse viide, et ka tema uuritaval ajaloolisel ajastul oli ikkagi enamik aega siiski sõdade aeg ning sõdade vahel olid vaid lühemad rahuperioodid.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
