Nüüd ma seisan lume süles, ikka aina vaatan üles. Naeratan, kuid tunnen veidi külma enda sees. Valged ööd on ammu läind, sinu jälgi pole näind. Sellel talvel lume seest vist jälgi otsin maa. (Refrään:) No näed siis, meil sajabki lund, kuid see sulab ära, siis jälgi ei näe. No näed siis, äkki nii ongi hea, kui praegu on lumi. Ja jäljed, jäljed las puhub tuul.“ (Laul „No näed“, Mari Pokinen.)
Teie ja meie tänavune esilumi tuli vägagi üheaegselt. Sügis on olnud Eestis ja ka üle lahe Lõuna-Soomes ning Rootsis ebatavaliselt malbe ja mahe. Mitte selline üle 20 kraadi, nagu teil äärmuslikel seal Ontarios, küll aga kohati nt 13-15 kraadi, k.a. läinud pühapäeval, kui Põhjamaades ja Eestis tähistati isadepäeva. Ühele isale nopiti Keila teepervelt metsmaasikas, teisele pildistati tervitama tulnud päevakoera (liblikas).
Puud on raagus, aga veel paari päeva eest oli rohi roheline ja paljud lilled veel õitsesid visalt. Teisipäeval lendles Torontos juba nii arvestatav hulk helbeid, et tuttav suusasõber pani lauad alla ja tegi rada! Teisipäeval kuulutati samamoodi Eesti esimest tahket sadu Kagu- ja Kirde-Eestis.
Kolmapäeval sai ka pealinn uhkeldada selle sügise esimeste räitsakute lennuga. Lapsed kilkasid ja pildistasid. Kauaoodatud sõber! Ja samal päeval kilgati Kanada pealinnas. Ottawas sadas maha 7 cm, Tallinnas oli vaid kiht, aga ikkagi märgiliselt valge, ning autoaknaid tuli neljapäeva hommikul kraapida. Esimene külmataadi puudutus kattis õrna valgega isegi Lääne-Eesti saared.
