Kuidas teha (kellegi loomingu kohta) kriitikat nii, et see päriselt edasi viiks?
Meie kriitikute põlvkonna aktiivsem tegutsemisaeg oli ju hoopis teises ajas ja sunnirežiimi oludes, mistap ka kirjanduskriitika roll ning missioon oli toona hoopis teine kui praegu vabas Eestis. 1970. ja 1980. aastatel oli minu põlvkonna kriitikute (Rein Veidemanni, Andres Langemetsa, Aivo Lõhmuse, Mall Jõgi, Linnar Priimägi jt) ülesandeks eeskätt kaitsta autorit, tõlgendada tema metafoorset keelt nõnda, et lugeja mõistaks näiteks vabadusse lendava linnu või valguse-varju kujundi sügavamat sisu, aga samas, et tsensor ja valvas politruk ei saaks aru, millest me õieti üldse räägime. Sest rääkides kirjandusest, rääkisime tegelikult ühiskonnast. Kirjandus- ja ka kunstikriitika oligi toona pea ainus vorm ja võimalus, kus totalitaarseis oludes sai ühiskondlikest asjadest nö läbi lillede, läbi kujundite rääkida. Meie ei püüdnud autorit „edasi viia“, vaid kaitstes autorit aitasime lugejal mõista autori kujunditesse peidetud sõnumit. See töö oli balansseerimise kunst väga peenel köiel kui mitte lausa katkeval õrnal niidil. Liiga alasti ei tohtinud kirjaniku sõnumit kiskuda, siis oleksid tsensorid ärganud. Seepärast kirjutasin toona näiteks niisuguse teoreetilisema artikli nagu „Ütlematajätmise kunst“, teised kirjutasid pauside tähendusest eesti luules vms.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.