Te sündisite Saksamaal ja olete valdava osa oma elust elanud Kanadas. Kuidas Te jõudsite Jaan Kaplinski luule juurde?
Ma avastasin Jaan Kaplinski luuletused, kui ta esmakordselt Vancouverit külastas, kohe pärast luuleõhtut Calgary olümpiamängudel 1988. aastal. Nagu paljusid tema luule lugejaid, hämmastas mind tema luuletuste meditatiivsus, vaikne tarkus, mis neist kostub, nende luuletuste dekoreerimata selgus. Tema luule näis olevat juurdunud Eestis, kuid samal ajal näis jõudvat palju kaugemale. Vahest on veelgi olulisem, et Kaplinski luuletused tõmbasid mind endaga kaasa, pannes samal ajal unustama, et ma loen luuletusi. Minu jaoks oli see värskendav ja stimuleeriv kogemus.
Mis on Jaan Kaplinskis see eriline, mille poolest ta paistab välja teiste Euroopa luuletajate hulgas?
See on tema „sundimatu õitsemise” tunne, mis võrdselt käib nii tema kui mehe ja luuletaja kohta. Võib ka öelda, et ta kuulub nende väljavalitud kirjanike hulka, kelle puhul, kui laenata Kanada kirjanikult Robert Bringhurstilt, „tõelise mõistmise tants ei alga ega lõpe laval, ka mitte leheküljel, see ei lõpe mitte üheski kohas, mis on inimliku kontrolli all”. Kaplinski puhul kasvab see tarkus välja ka ta eluaegsest huvist regilaulu vastu.
Milliste Eesti kirjanike loomingut olete veel uurinud?
Ma ei saa öelda, et ma oleksin eesti kirjanduse spetsialist. Kuid ma olen palju tegelenud mitmete Eesti teemadega, alates Tartu Ülikooli esimesest kuraatorist Friedrich Maximilian Klingerist kuni müstilise Uku Masinguni. Viimase paarikümne aasta jooksul on mul ka olnud võimalus õpetada erikursust Briti Kolumbia ülikoolis. See kursus on kavandatud selleks, et juhatada tudengid mõnede Läänemere piirkonna riikide kultuurideni ja ajalugudeni. Minu üliõpilaste lemmikuteks on lugemisnimekirjas olnud Jaan Krossi „Keisri hull”, Sofi Oksaneni „Puhastus”, Tõnu Õnnepalu „Piiririik” ning Jaan Kaplinski luule.
Kuidas tundub Teile Eesti kirjanduse hetkeseis Euroopa ja maailmakirjanduse kontekstis?
Ma külastasin mitmeid üritusi äsjalõppenud Lääneranniku Eesti Päevadel, mis toimusid Whistleris. Mulle on eriliselt meelde jäänud üks hetk, mõtteväljendus Eesti Vabariigi suursaadikult Kanadas. Oma kõnes rõhutas ta piirideülese mõtlemise tähtsust, sellise mõtlemise tähtsust, mis toimib hierarhiate ja muude jäikade võtete asemel pigem suhtevõrgustike loomise abil. Näeme endid osana pidevas muutumises olevast võrgustikust, mille juured on sügaval Eestis, ulatudes ajas tagasi sama pikalt kui iidsed laulud. See võrgustik resoneerub sellega, kuidas me iseendid ja teisi mõistame. Ma olen märganud ning hakanud hindama tänapäeva Eesti ja teiste maade kirjandustes just neid kultuuri väljendusvahendeid, mis langevad kokku sellise laiema perspektiiviga ja kujundavad seda.
Teie loengu pealkiri on intrigeeriv. Mis ühendab Kaplinskit, Pärti ja Richterit?
Inimestena ei ole me enam nii erilised nagu me kunagi mõtlesime. Paljud tajuvad seda kaotusena. Kuid mitte Pärt, Richter ega Kaplinski. Nemad võtavad omaks sellise kahanenud meie-pildi. Tegelikult on meie ülemlikkuse kadumine nii nende tööde kui kunstniku-minapildi keskmeks. Hämmastaval viisil on see ka nende edu võtmeosa.
Te kirjutate saksa, inglise ja eesti keeles. Mis keel on Teie südame keel? Mis keeles Te mõtlete?
Ma kasvasin üles Heidelbergi ligidal Schönaus. See väike Saksa linn oli pikka aega koduks mu vanematele ja teistele eestlastele, kellest paljud olid pagulased. Seetõttu oli eesti keel mu esimene keel. Saksa keelt hakkasin õppima alles viieaastaselt, inglise keel tuli mu ellu palju hiljem. Öeldakse, et varased lapsepõlveaastad jätavad meie olemusse kõige sügavama jälje. Ma usun, et see on nii.
Küsitles Lea Kreinin
