Meeles on nõukogude aja kitsad olud ja välismaakultus. Olin kümnene, kui käisime perega Rootsis. Sealses idüllilises väikelinnas elas üks me väliseestlasest sugulane ja sellest suvest muinasjutumaal Rootsis olid kantud mitmed järgnevad aastad.
1990ndate keskpaigas olin teismeline. Eesti oli taas vaba. Algas internetiajastu. Suured antennidega mobiiltelefonid olid juba tänavapildis, aga veel mitte argielu orgaaniline osa. Rublad olid vahetunud Eesti krooniga ja 1994. a laevahukk vajutanud jälje eestlaseks olemisele. Missivalimised ületasid veel meedia uudiskünnise. Taustaprotsessina toimus linnastumine.
Naiskoori astusin pärast pikki otsinguid mitmel erialal. Need otsingud tõid mind ka filosoofiat õppima ning õpetamisega kätt proovima. Tartus olen elanud kümmekond aastat. Siinne õhustik on turvaline, aktiivne, arenev. Töötades Tartu ülikoolis TÜ vilistlasena ning lauldes ülikooli akadeemilises naiskooris on Tartu vaim läbinisti tuntav.
Tartu Ülikooli akadeemilises naiskooris laulan alates 2009. aastast. See on olnud tore aeg.
Traditsioonid, mida naiskoor kannab ja ehe ning vahetu meelsus, mida hoiab meie võrratu dirigent Triin Koch iganädalastes kooriproovides ja esinemistel, on miski, mida kogedes muututakse uueks. Naiskooris laulmine võtab ära suure osa ajast ning eeldab tööd ja pühendumist. Pidev panus on näha meie ettevõtmistes: koor on elujõuline ja toimiv kooslus ning just selle kõlaga on ka meie laulud.
Muusika on mu elus märkamatult saatnud mind tänu emale, kes kodus aeg-ajalt ikka klaveril midagi mängis ja kelle kohta kummalisel kombel alles täiskasvanuna teada sain, et ta on lisaks kolme lapse kasvatamisele ning töötamisele ETVs ning hiljem Eesti Raadios muuhulgas veel ka õppinud koorijuht.
