Siit algas nüüdseks ajalooliseks saanud USA mittetunnustuspoliitika, millele järgnesid teised Lääne demokraatiad.
Täna on küllaga põhjust tunnustada selle väärtuspõhise poliitilise initsiatiivi kestvat positiivset mõju.
Esiteks – olukorras, kus Balti riigid olid Molotov-Ribbentropi paktiga täielikult välismaailmast isoleeritud, Prantsusmaa kapituleerunud ning Suurbritannia pidas elu või surma peale võitlust Hitleri vastu, pani ookeani tagant langetatud hinnang maha selge ja püsiva märgi. Seda mitte ainult eestlaste, lätlaste ja leedulaste osas, vaid rahvusvahelise üldsuse jaoks tervikuna. Sellega väideti, et kolme väikeriigi minemapühkimine maailma kaardilt on ebaseaduslik ning moraalselt vastuvõetamatu. Sumner Wellesi seisukohale järgnes 50 riiki.
Teiseks – seisukoht Balti riikide ebaseaduslikust okupeerimisest elas üle Stalini ja lääneliitlaste kokkulepped Teise maailmasõja lõpul. Elas üle niihästi külma sõja kui ka rahuliku kooseksisteerimise perioodi reaalpoliitika tugevad surved sellest loobuda ning uue reaalsusega „kohaneda“. Siin tuleb USA välispoliitika selle liini püsivust tõsiselt tunnustada. Kui poleks olnud Washingtoni kindlat seisukohta, poleks Euroopa demokraatiad mittetunnustuspoliitikaga ühinenud või oleksid sellest varem või hiljem loobunud.
Kolmandaks – balti rahvastele kujunes Teise maailmasõja järgses masendavas reaalsuses teadmine sellest, et maailma suurim demokraatia ei tunnista nende liidendamist Moskvaga ainsaks lootuse allikaks. Mäletan Nõukogude okupatsiooni aastaist, millise erutusega kuulasime läbi segajate ragina Ameerika Hääle vahendatud sõnumit sellest, kuidas USA president igal EV aastapäeval õnnitles peakonsul Ernst Jaaksoni ning väljendas usku, et kunagi Eesti saab taas iseseisvaks. Tähtis oli see, et nende õnnitluste jõud aastatega ei kahanenud, vaid hoopis laienes üle tähtpäevade raamide. 1983 juunis kuulutas president Reagan välja Balti Vabaduspäeva, mida hakati järgnevalt igal aastal tähistama.
Neljandaks – USA mittetunnustuspoliitika pidurdas Moskva halvemaid plaane Balti riikide suhtes. See valdkond vajaks tõsist teaduslikku analüüsi, kuid võib väita, et pärast Stalini surma tegi teadmine sellest, et Balti provintsidel on USA silmis eristaatus, Moskva juhte ettevaatlikumaks. Teisisõnu – Balti küsimus oli selgelt see, millest kokkulepete puhul USA-ga ei saanud loota mööda minna. Juba fakt, et okupatsiooni-eelsete Balti valitsuste diplomaadid jäid terve okupatsiooniperioodi vältel Washingtoni diplomaatilise korpuse liikmeteks, et Läti ja Leedu saatkonnad toimisid USA pealinnas edasi, pidi Nõukogude välispoliitikuile mõjuma hoiatava punase rätina.
Teadmine sellest, et Eesti okupeerimine on USA silmis ebaseaduslik, kandis esimese Hirvepargi meeleavaldusest osavõtjaid. 1987. a. Hirvepargi nõue polnud veel vabadusest, küll aga tõest. Tõest selle kohta, kas oleme Moskvaga seaduslikus abielus, nagu seda oli meile aastakümneid kinnitatud või on tõde hoopis Sumner Wellsi 1940. a. 23. juuli deklaratsioonis, et Balti rahvad liidendati Nõukogude Liiduga vägivaldselt ja seadusevastaselt.
23. juuli puhul on kohane meenutada Eesti vabadusvõitleja ning õigusliku järjepidevuse parima teoreetilise põhjendaja Enn Sarve lauset – „Õiguse vastu ei saa ükski“. See on saanud tõeks. Kuid samasugune tõde on see, et õigust üksi kaitsta on peaaegu võimatu. Seetõttu on Ameerika Ühendriikide ajalooline panus Eesti õiguse kaitsmisesse kustumatu väärtusega.
Tunne Kelam
Euroopa Parlamendi liige 2004-19
