Subscribe Menu

Elu – Ülle Rondo: Rahvusraamatukogu sai käima, edasi eraettevõtlusse!

Karjääris 33-aastasena totaalne kannapööre teha – paljud tänapäeval sellega hakkama saavad? Karta on, et enamikul jääb julgusest ja ettevõtlikkusest puudu. Kuigi on olemas kõikvõimalikud eurotoetuse ja Eesti toetused alustavale ettevõttele. Ülle Rondo sai sellega hakkama ja on nüüd, 20 aastat hiljem, asjade käiguga ülimalt rahul.

Nõuka-aegse remondi- ja ehitusvalitsuse palgaarvestajast ning hiljem Tõnismäe uue rahvusraamatukogu käimalükkajast hotelli administraatoriks ja siis, hopp! 33-aastasena eraettevõtjana töörõivaid õmbleva firma juhiks. Päris muljetavaldav! Just nii Ülle Rondo (53) karjäär on hüpelnud. „Ma olen asjade käiguga üsna rahul," ütleb Ülle. Kuigi lust ja lillepidu pole eraettevõtlus ka temal kunagi olnud, aga kehvemad ajad said kõigest hoolimata üle elatud.
Ülle Rondo - foto: Ille Grün-Ots

Kõigele lisaks veel kannapööre eraelus – linnadaamist sai ühel hetkel ihu ja hingega maakas Jõgisool, kus vanast lobudikust, mis vaid suviti kasutusel olnud, sai uhke Imperiali talu.

Keskkooliplikal polnud õrna aimugi tulevasest tööst

Keskkoolis õppides polnud Üllel õrna aimugi, mida võiks edaspidi teha ja õppida. Aga et ta oli juba siis hirmus sebija, organiseeris kõikvõimalikke üritusi, soovitas õppealajuhataja minna Viljandisse kultuuritööd õppima – kah sebimine ja rahvaga tegelemine ju. „Ise mõtlesin küll, et majandus oleks etem. Paraku tõusis mul keskkooli lõpuklassis vererõhk nii kõrgele, et arstid keelasid igasuguse õppimise ära. Pluss ei lubatud peale kooli minna tööle kuhugi kontorisse, kus pidevalt laua taga istuda tuleb. Töö pidi olema liikuv ja soovitavalt värskes õhus looduses.

Loodus mulle meeldis küll ja meeldib senini, aga läksin peale kooli sügisel ikkagi majandusse pabereid viima. Paraku oli täiesti vale päev: ruum oli rahvast puupüsti täis, kõik tõuklesid ja seletasid, mul tekkis hirmus ahistav tunne ja nii ma otsa ringi keerasingi. Jõudsin vaevalt arstide soovituse järgi liikuva töö peale mõtlema hakata, kui juhus mängis kätte raamatupidaja koha ema töö juures. Nii minust saigi ilma mingi kogemuseta palgaarvestaja,” muigab Ülle.

Edasi tuli jälle juhus mängu, üks remondi- ja ehitusvalitsus otsis ka raamatupidajat. Mis peamine – lubati korter anda! See oli aga tollal kui kingitus. Ja veel Tallinnas! Seni elati Sauel ema majas. Ülle läks. Õppis ja sai hakkama. Tegi kõike, mida parasjagu vaja, asendas muu töö kõrvalt ka vallandatud sööklatädi…. Korterit kohe ei saanud, ühiselamutoa küll. Ja lubati korterijärjekorda panna.

Kui kutsutakse, tuleb edasi minna!

Vahepeal tulid lapsed. Siis aasta tööd ja oligi uus väljakutse. „Meie meister läks rahvusraamatukogusse tööle ja kutsus mind kaasa: oli vaja inimest, kes uue raamatukogumaja majandamisega tegeleks. Mõtlesin, et miks mitte, jälle uus asi ja uus kogemus. Oligi, ja mulle istus. Alustasin veel Toompeal vanades majades, kus praegu Soome saatkond asub. Kõik oli hoopis teine maailm, kui seni santehnikute ja remondi-inimestega maid jagades. Meie aknast paistis Pika Hermanni torn, nägin niimoodi oma silmaga ära sinimustvalge esimese heiskamise uuel ajal,” meenutab Ülle.

Uue raamatukogumaja rajamisel jäi Ülle peale kogu halduspool. „Kõike alles ehitati, mööbel, kapid ju muu värk tõsteti sisse kraanadega. Katused lasid alul läbi, igavene värin kogu aeg, et kõik ikka õigesse kohta maanduks. Aga meeskond oli vahva ja kõik sujus kuis vaja. Olin enda üle väga uhke!

Tollal oli pealik Ivi Eenmaa. „Vägev naine! Trügis kõikidest asjadest läbi. Kui oleks vähe nõrgem inimene eesotsas olnud, poleks asjast asja saanud,” kiidab Ülle rahvusraamatukogu esimest direktorit.

Selleks ajaks, kui maja valmis sai, oli Üllel osakonnas juba 7 erinevat talitust, kokku 80 inimest. „Puhas rõõm, töö kõik lendas – mulle nii meeldis asju lahendada!” ei hoia Ülle emotsioone kokku.
Maja valmis, valmis ka uuteks väljakutseteks. „Tookord otsis üks hotell endale administraatorit. Kahtlused olid suured: just maja valmis saanud, mulle nii ilus kabinet sisustatud. Mis mitte vähem oluline – ka palka pakuti uues kohas rohkem. Ja taas pani üks kolleeg asjad paika: „Mine, Ülle! Sinu töö siin on tehtud, sina panid maja toimima ja mis muud, kui edasi!,” on Ülle saatust kuidagi pidevalt suunanud lähedased töökaaslased.

Hotellitöö kui hüppelaud eraettevõtlusesse

Uus töö tundus Üllele kujutluses hästi huvitav: inimestega suhtlemine, ka välismaalastega kokkupuutumine – see oli tollal veel uus ja harjumatu. Lisaks seegi, et eraettevõtlus oli tollal veel lapsekingades, aga igal juhul hoopis muud kui töö riigiasutustes.

Töö erafirmas tundus aknana välismaailma. Ja taas Ülle läks, kaasas Ivi Eenmaa sõnad: „Kui hätta jääd, on sul siin koht alati olemas!”

Ülle töötas aasta hotellis ja sai aru, et see pole üldse elu, mida ta ette oli kujutanud.

Mujale tööle kutsujaid oli küll, aga siis sattus naise teele soomlane Jari, kes pakkus Üllele töörõivaid õmbleva firma esindaja kohta Eestis. Või mis esindaja, sisuliselt siis alltöövõtja tegemisi. Jari pakkus ametit mitu korda ja siis ühel korral kutsus endaga kaasa juba tegutsevaid tsehhe Virumaale vaatama. „Mul on tõesti su abi vaja!” nurus mees.

Ülle läks ja vaatas asja üle. Abi oli tõesti vaja – töötajad rõõmustasid hirmsasti, et ehk tuleb inimene, kes keeli mõistab ja neilegi eesti keeles oskab seletada, mida ja kuidas täpselt teha tuleb. Muidugi otustas Ülle väljakutse vastu võtta. Oma osa oli otsustamisel ka selles, et naisele hotellis ikka ette tulnud öötöö kuidagi ei istunud.

Töö kui malemäng

Asi läks käima ühisettevõttena: neli soomlast ja Ülle (hiljem Jari ja Ülle kahekesi). Soomest tulid tellimused, Ülle jagas siinsete tehaste vahel need ära. „Olin üheksast viieni telefoni otsas. Kohandasin jooksu pealt Soome ja vene-värgi tegemisi Eesti omadeks. Tuli just uus käibemaksuseadus, polnud meil ei planeerijat ega ökonomisti, kõik tuli endal selgeks õppida ja teha. Ma malet küll ei mängi, aga oli ilmselt just sama tunne – pead kogu aeg mitu käiku ette mõtlema,” räägib Ülle.
Aeg läks edasi ja vanaviisi, kui suured ettevõtted täitsid väikseid tellimusi, see mudel enam ei toiminud. Nii pakkuski Soome partner Üllele, et tehku hoopis oma õmblusfirma ja hakaku nende tellimusel töörõivaid valmistama. Rääkiski naise pehmeks, laenas talle mõne masina ja nii see läkski. „Otsisin ruumid ja alustasin kolme töötajaga, neist, muide, üks pensionil olev Klementi direktor… Mudelid olid sellised, et isegi tema pidi hulk aega nuputama, kuidas ja mismoodi,” kirjeldab Ülle toonaseid aegu.

Äri edenes, tulid suuremad tööruumid, rohkem inimesi ja rohkem tsehhe, lisaks Tallinnale ka Kloogale ja Rummu (suured firmad panid osakondi kinni, aga oskajad inimesed olid valmis tööd tegema). „Samal ajal ehitasin Jõgisoole oma maja, oligi tunne, et ma muud ei teegi, kui kogu aeg ainult ehitan ja lükkan asju käima,” ei usu naine vist ise ka, et kõigega hakkama sai.

Parimal ajal oli Üllel kokku 80 töötajat. Ajad majanduses läksid kehvemaks ja Rummu tsehh tuli sulgeda. Seejärel ka Tallinna oma – ruumide rendihinnad ja palgatase virutasid lakke. „Jäi Klooga, õnneks need ruumid olid mu enda omad. Eks ma põdesin neid kinnipanemisi ja koondamisi jupp aega, aga tuli ennast kokku võtta ja edasi minna. Saigi rasked ajad üle elatud. Tead, mulle hirmsasti meeldib see Ivo Linna laul, kus öeldakse, et mõnikord ma komistan ja mõnikord ma kukun, nii kaua kui mul hing on sees, tõusen ikka üles. Ja nii ma ka tegin. Ei jäänud istuma ja nutma – meie maailmas ei vii nutmine mitte üks põrm edasi,” on Ülle seisukoht.

Hetkeseis on Üllel päris hea. Klooga tsehh vuristab töörõivaid, äripartnerist Jarist ja tema perest on saanud sõbrad. „Tema oskab müüa ja mina oskan tööd organiseerida ning võin öelda, et kunagine otsus koostööd teha oli ülimalt õige otsus. 20 aastat on läinud ja mul ei ole seni mingit tunnet tekkinud, et töö on rutiinne,” on Ülle asjade käiguga rahul. Oskusi on juurde andnud ka paljud kursused ja seminarid, millest Ülle innukalt osa on võtnud.

Mis Ülle tööjutu kõrval rääkimata jättis, on see, et palju auru on tal läinud Jõgisoo külaseltsi elluäratamisele ja on praegugi ta Jõgisoo Seltsimaja tegevjuht.
Ja selle, et tal on kaks täiskasvanud last ja juba kaks lapselast. Mitu suurt koera ka peetud ja kapsamaa pluss kasvuhoone pluss iluaed haritud. Kahe hektari muru niitmisest rääkimata. Väsimatu tegelane!

Ille Grün-Ots

Read more