Tema sulest ilmus aastal 2001 raamat The Friendly Dictatorship: Reflections on Canadian Democracy. Simpson keskendus Jean Chrétieni peaministriks oleku aastatele, leides, et kaua poliitilist maastikku domineerinud liberaalide erakond saavutas just tema ametiajal päris kahtlase kuulsuse, nagu pealkiri kinnitab. Vahtralehemaal oli kanda kinnitanud poliitiline süsteem, kus valijal pärast oma otsuse langetamist puudus sellele järgnevalt loodud valitsuse mõjutamisvõime. Pukki pääsenud poliitikud enamusvalitsusega, ning neid oli Chrétienil tervenisti kolm tükki järjest, ei pidanud enam lubadusi täitma, võisid tegutseda omavoliliselt kuni mandaadi lõppemiseni. Kuigi lugesin seda raamatut kunagi sajandi algaastatel, kinnitas mälu järgi Simpson veenvalt faktide ja näidetega oma teesi. Et valija siin riigis on kaotanud sõnaõiguse. Just nagu diktatuurides.
Tema ajakirjanikest mantlipärijate hulgast võib pidada ehk olulisemaks Andrew Coyne’i, kes on samuti G&M kolumnist. Päevikupidaja on talle aastate jooksul tihti vihjanud, retsenseerinud ta arvamusi. Möödunud nädala neljapäeval ilmus Coyne’i arvamuslugu seisukohaga, et peaminister Mark Carney peab olema ettevaatlik, et ta ei lange sündroomi ohvriks, mille võrku on langenud paljud ta eelkäijad. Arvamine, tihti ka õige, et nad on kohalolijate hulgas, olgu see kas koosolekul, ministrite arutelul või parlamendis taibukamad, otsusevõimelisemad, kui soovite kõige targem, ei vii tasakaalukate otsuste langetamise suunas.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
