Marie Underi luuletus ,,Jõulutervitus 1941“ kirjutati küll kolm aastat enne seda, kui poetess Rootsi põgenes, kuid jäädvustab sellest hoolimata koduigatsust. Luuletaja oleks justkui aimanud, milline karm saatus on ees ootamas teda ja rahvuskaaslasi.
1944. aasta suurpõgenemise ajal põgenes Eestist umbes 70 000-80 000 inimest, kes alguses arvasid, et lahkumine on vaid ajutine. Siis selgus aga karm tõde – tuli välismaale jääda.
Põgenemisotsuse langetamine ei olnud kunagi lihtne, kuid paljude puhul sai määravaks teguriks Nõukogude okupatsiooniaasta terror, mis ei olnud mälust kustunud.
Rannikuäärsetelt aladelt põgeneti peamiselt üle mere, Rootsi jõudis umbes 27 000-29 000 ja Soome 7000-9000 eestlast.
Maitsi mindi enamjaolt Saksamaale, hiljem liiguti edasi Rootsi, Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse, Suurbritanniasse ja Austraaliasse. Põgenemise hind oli minejatel pidevalt meeles, loomeisikute puhul peegeldus see ka loomingus.
Rahvas jagunes Välis-Eestiks ja Kodu-Eestiks ning mõlemad tükid igatsesid palavalt teineteist. Perekonnad lõhestusid ning kirjavahetus oli tihti võimatu. Samas sidus ühine kodumaa eestlased ühte ka teisel pool Atlandi ookeani ning pagulaste kogukonnad püsisid ka keerulistel aegadel koos.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
