Saadan vastavalt sellele, mis minu arvates võiks kedagi mu sõpradest Eestis huvitada.”
Raamat koondab kirju, mida USA-s Connecticutis, Farmingtonis, elav dr. Erik Linnolt on 21. sajandi esimese kümnendi lõpus saatnud peamiselt kirjastusele SE&JS, Rutt Hinrikusele või iseendale. Siit leiame peene naljaga vürtsitatud filosoofilisi mõtisklusi tänapäeva maailmast, inimestest, lapsepõlvekodust Pärnus. Arutlusi lindude ja loomade üle, naljakaid episoode iseenda elust. Tema maailm on põnev ja üllatusterohke. Igaüks leiab siit midagi enesele,
kuna dr. Linnolt valdab hämmastavat kunsti rääkida korraga iseendast ja meist kõigist.
Nõu, Enn. Vabariigi pojad ja tütred III osa. Varrak, 2012
Esimene maailmasõda, taluelu Läänemaal, Haapsalu gümnaasium, Saku kodumajanduskool, Tondi sõjakool, Eesti politsei, Auto-Tankirügement, Päts, Laidoner, Teine maailmasõda, okupatsioonid, 21.06.1940 Tallinnas, Punaarmee, Ülenurme luurepataljon, ohvitseride saatused, küüditamised, metsavennad, Omakaitse, hävituspataljonid, Saksa sõjavangis Preisimaal ja Brandenburgis, mobilisatsioonid, soomepoisid, Uluots, lahingud 1944 Narva all, Sinimägedes ja Avinurmes, Maitla, põgenemine Rootsi, Kanadasse, kannatused Eestis peale sõda, arreteerimised, Magadan-Kolõma surmalaagrid või Stalini Auschwitz, küüditatute elu Siberis, väeteenistus Puanaarmees, armastus, elu ja surm igasugustes variantides – kõik põimub punase lõngana läbi sugukonna romaani.
Väikeste inimeste elud peegeldavad Eesti riigi ja rahva keerulist ajalugu, mida sageli on raske mõista. Romaan pakub võtmeid, aga uksi pärani ei ava, sest seda ei oska keegi.
Põlluaas, Henn. Lennart Meri. Vabaduse valus valgus. Kunst, 2011.
Lennart Merist – Presidendist suure algustähega – kujunes juba tema eluajal müüt. Lennart ei tulnud kunagi kusagile, Lennart saabus. Lennart ei leppinud kunagi kohaga tagareas, ta platseerus alati prominentide hulka. Tema ütlused läksid lööklausetena rahva hulka ja temast loodi anekdoote.
Meri etendas väikeses ja vaeses riigis kuningat, kellel on oma õukond, kuhu kuuluvad nii narrid kui ka trubaduurid, nii soosikud kui ka põlualused, nii väikevasallid kui ka senjöörid. Ta tundis erilist naudingut, kui suutis teisi osatäitjaid sundida ootamatult rolle vahetama.
Pole siis ime, et temast on kirjutatud palju imetlevaid raamatuid. Henn Põlluaasa teos vaatab aga kriitilise pilguga müüdi taha, põhjendades kriitikat ka ulatuslikult läbi töötatud allikmaterjaliga. Ei mingit liigset poliitilist korrektsust, ei mingit austust mütoloogia vastu. Nii Meri ise kui eesti lugeja väärivad panegüürika kõrval ka ausat, ilustamata, tema vigu ja valesidki paljastavat käsitlust.
Samal teemal:
