Uskuge või mitte, reporter veetis läinud nädalal paar mõnusat tundi Liivimaal. Maa ise on ammu lakanud kandmast seda nime, seal räägitud keelt valdavad vaid üksikud teadlased. Sellest maast kirjutas 13. sajandil Läti Henrik ja 16. sajandil Balthasar Russow. Neid kahte nimetatakse kroonikuiks. Nüüd, 21. sajandil, peibutab korduv ajalugu reporterit sama tiitliga.
Kogu asi algas üsna igapäevaselt ja proosaliselt. Läti pensionärid tulevad neljapäeviti oma majas paariks tunniks kokku, et isekeskis endisi aegu meenutada ja kontrollida, kes veel rivikõlbulik. Et eesti omad on hetkel n-ö kahe maja vahel (üht pole enam ja teist pole veel), siis kutsuvad lahked lõunanaabrid neid aeg-ajalt külla. Käesoleva aasta 18. mai juhtus olema see neljapäev, mil reporter puhtast inimlikust uudishimust oma nina üle ukse pistis ja avastas, et kahe rahvusgrupi koostöö sobib suurepäraselt, kui leidub õigeid sobitajaid.
Külalisi oli paarikümne ringis, kaks laudkonda. Võõrustajaid vaid pisut enam, kuid nende külalislahkus ületas ootused. Suurel ekraanil lehvis meie armastatud trikoloor, selle all tervitussõnad ,,Labrit draugi“, mis ei tohiks vajada tõlkimist. Paaritunnine koosistumine oli jagatud kaheks: esimesel serveeriti suppi, teisel praadi. Supp oli võõrustajate, praad külaliste poolt. Ole kannatlik, hea lugeja, selle lause teine pool saab kohe lahti seletatud.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
