„Kokandus on anne, mis on antud ülevaltpoolt ja sul kas on seda või ei ole,” ütleb Inga Paenurm, Vabariigi Presidendi Kantselei peakokk, kes viibis hiljuti Torontos seoses kahe üritusega. Tema kinnitusel ei tähenda, et need, kel seda annet ei ole, süüa teha ei oskaks – vastupidi, inimesed võivad kokaraamatuid kasutades valmistada suurepäraseid toitusid. Ande all mõtleb ta seda, et inimene oskab eksperimenteerida, mõelda välja erinevaid maitseid, kooslusi, töötada välja retsepte ja olla kokanduse maailmas kodus. Ise ta kokaraamatuid igapäevatöös ei kasuta, küll aga meeldib talle neid vaadata.
Inga tundis seda kokakunsti puudutavat loomingulist annet endas avalduvat 19-aastaselt, kui oli juba kokakooli lõpetanud ja töötas ühes restoranis kokana. Sealne peakokk lubas tal oma töösse loominguliselt suhtuda ning sealt saigi ehk alguse tema edasine tee ja karjäär.
Tiitel Aasta Kokk avas uusi uksi
Süüa teha on Ingale ikka meeldinud, ukse köögimaailma avas tema jaoks isa, kes tegi ka selle tegevuse põnevaks. Pärast põhikooli, 1993. a, asus Inga õppima Tallinna Juhkentali Kaubanduskooli kokk-kondiitri erialale. Kooli lõpetamise järel 1996. a siirdus ta tööle restorani Nunne Kelder, järgnes töö restoranis Karl Friedrich, kus ta töötas pea 10 aastat, olles vahepeal lastega kodus.
Läbimurre, mis andis uusi võimalusi, saabus 2005.a.: Inga võitis tiitli Aasta Kokk. Võistlusel tuli esitada kolm käiku, mida hindasid väliskohtunikud. Võistluse võitmise järgselt tuli talle erinevaid pakkumisi peakokaks.
Pirita Rannahoones avati uus restoran Pärl, kuhu Inga peakokana tööle asus. Tal oli võimalus ehitada üles kogu sealne köök ja nautida kõige uuemat köögitehnikat. Seal töötas ta kolm aastat, mille järel tehti talle ettepanek asuda tööle Presidendi Kantseleisse. Inga käis katsetel ja kõik läks hästi, uuele positsioonile asus ta 2010. a. alguses. Praegune töö meeldib talle väga.
Eesti köögi tutvustamine külalistele
Inga tööülesannete hulka ei kuulu presidendipere igapäevane toitlustamine, küll aga külalistega seonduv. Vahel käib ta ka Ärmal ja mõnikord, kui on plaanis tutvustada Eesti kööki, on ta presidendiga visiitidel kaasas. Aga põhitöö on ikka Presidendi Kantseleis.
Kuna idee on külalistele tutvustada Eesti kööki, on ka külalistele pakutav toit Eesti-keskne. Tooraine tuleb ikka kohapealt. Inga sõnul pole toit tänapäeval küll enam n-ö talupoeglik, aga üritatakse säilitada nii palju algset maitset kui võimalik. Ta toob näite: üheks suupisteks, mida ta meie vestluse päeva õhtul Tartu College'is toimuval vastuvõtul pakub, on kilutrühvel murulaugukastme ja piimavahuga. Selle maitse meenutavat vana head kooslust – piimasuppi kiluvõileivaga, mida eestlased ajast aega söönud, ent siin on moodsalt serveeritud, n-ö uues kuues. Eks kokakunstis ole ka nii, et maitsed ja traditsioonid säilivad, aga vorm muutub koos ajaga!
Igapäevatöös meeldib Ingale poes ja turul toiduaineid ostmas käia. Kuigi tööpäevad on tal sarnased, möödudes köögis toitu valmistades, on menüü iga päev ometi erinev. See ongi see kunstiline ja loominguline pool! Menüüd mõtleb ta välja loomulikult ise, ideed lihtsalt tulevad. Samuti katsetab ta läbi kõik toidud ja töötab välja vajalikud kogused. Koos kelneriga vaadatakse, missuguse veiniga mingi toit kokku sobib. Inga on valmistanud toitu nii ühele kui sajale inimesele, inimeste arv ei olegi määrav, kui on olemas idee, mida ja kuidas pakkuda.
See, et Inga igapäevatöö on toiduvalmistamine, ei tähenda, et ta teeb seda ainult tööl olles ja kodus köögi poole ei vaata. Koduski tuleb igapäevaselt sööki valmistada – Inga peres kasvavad kaks tütart, 10- ja 11-aastased.
Ka toit, mida Inga koos Kristina Lupi ja Susi Holmbergiga VEMU toetusürituse jaoks valmistas, on Eesti sugemetega. Tooraine on küll pärit Torontost – Inga ja Kristina käisid Torontos läbi mitmeid Euroopa poode, kust leidsid kõik vajaliku.
Teine üritus, millega seoses Inga Paenurm Torontos viibis, oli Tartu College'is toimunud loeng. Seal tutvustasid Inga ja Kristina Lupp erinevaid nüansse Eesti toidumaastikust.
Kaire Tensuda
Samal teemal
