Noppisingi peotäie pihlakaid. Neil on hää mõru mekk man, äratab väsinu keele üles. Omal ajal, ku temake veel küpsetas, sai süistalvel ka pihlakapirukat teht. Vajab parajalt sukkurt ja pisut teisi marju, sõstrad sobiva hästi, punased paremp ku mustad. Ka tikrid. Vahel isegi ubinatega pooleks. Igale see ep maitse, meile aga küll. Tass kanget kohvi pääle ja muud ee tahagi.
Mida aga ma eriti nautisin oli pihlaka nalivka tegemist. Selle õpetas mulle selgeks Lasse nimeline soomlane, kellega ma kunagi kaua aega tagasi koos metsas müttasin. Käis kord sügise meil, nägi pihlapuud ja palus ämbritäit marju enesele. Mina imestasin, et miks nii palju? Piruka küpsetamiseks oli mul juba sukkruvees olemas ja ligunemas, ülejäänu oli lindudele, loomadele, kes talve otsa neid nosisid. Õieti, külma võetu pihlamarjad on päris magusad, otsa, mõrkjas mekk ei kao kuskile. Lasse pilgutas silma, ja lausus, ku sauna tema pool järgmine kord talvel tulen, siis saan teada. Tal oli metsakodu mitte kaugel meie omast, pean tunnistama, et saun oli tal vägev.
Vaat, tema keetis osa marju suisa siirupiks, segas siis ülejäänud marjadega kokku ja kallas toda koskenkorva, kangemat ja karedat pääle. Sommidel on ju kodumaine viin selle nimega, mis tähendab kärestiku või kose kõrvast paika. No neil neid järvi ja koski palju, meil aga metsi, sestap on meil metsakohin või lepikuliisu hellitusnimeks haljale. Puskarit Lasse ise ep ajanu, ostis monopolist, aga ikka põhjamaist. Nende kuulus Finlandia viin on samuti mitme variandiga poeletil, kuremarjadega näituseks. Kut minu arust tema erinevad liksid olid kudagi erilised. Ise ta lausu pärast punnsuutäit, et hüvä ryyppy, yhä kauhea ja karvainen.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
