Vanalell oli selline mees, kelle arust jaanipäev oli pigem noortele. Las kargavad üle lõkkeleekide, kiiguvad aasta lühimal ööl, otsivad sõnajalaõit. Kuid nigu mäletan, ta rõhutas, et Võidupüha on tema põlvkonnale tähtsam. Pärast seitsme sajandi pikkust orjapõlve said eestlased ajaloolise sõjalise võiduga landesveeri üle, sobivalt endise Liivimaa pinnal, vabaduse. Vanalell koos vendadega osales Vabadussõjas, sai Wabariigi valitsuselt tänuks endisele mõisale kuulunud maast talulapi. Ta armastas ütelda, et riik sai aru, mida mitmed põlvkonnad, nigu kuulus Prügide rügement, saavutasid. Ta oli tänulik, hindas vabadust, seda, et ei pidanud teisi orjama. Ei väsinud ta iial seitungist lugeda, kuidas vaprus oleks viinud isegi Riiani välja. Kuid käsk oli vanem ku tema.
Jaanilaupäeval ehtis ta oma talumaja seest ja selle ümbrust kaseokstega, isegi kaevu kohale kõrgele. Temalt olen saanud saunas käimise armastuse – oli ju ainult temal selline saun, kuhu ei pidanud emaga minema. Ning sellist vihtlemist, nagu jaanilaupäeval tema käest sain, põle ennem ega perast saanud. Heas mõttes.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
