Jah, sõnadega põle ma kitsi. Kut see on kaitserefleks. Nigu armadillo, ilus loom, muide, koorun ma kilbi taha. Et ehk sõnade laviini tagant ei oska keegi küsida seda, mis on tähtis. Nigu kuda elu päriselt om.
Elu on nigu apelsin. Mil on mõru koorik, mida peab vaeveldes ja oma maniküüritud küüsi kaitstes eemaldama, et pääseda maitsva sisuni. Ja see saab kiiresti otsa. Asume siis uut otsima ehk leides oopis sibula. Või millegi muu toitva, mille nime andmist, põhjust, miks inemesed seda söövad, isegi ei tea. Ei asugi metafoori edasi lahkama.
Apelsin on ilus ja toitev. Happeline, aromaatiline. Hape jätab jälgi. Hea lõhn aga jääb mällu, palju kauem ku seda nospel registreerib. Hetkeline aga, nigu elugi. Mida tuleb meelde tuletada neil tihtitoimuvail momentidel, mida vist on meil kõigil liigpalju. Ning võitleme siiski edasi.
Te võite ainult pisut ettevaatlikult kaalu kaotada. Und so weite. Mis tähendab mu esimeses pealesunnitud keeles ja nii edasi. Või, nagu nooremad minust võtavad kokku, jama.
Ootame ikke, et elu läheks paremaks. Teised söödavad sisse reklaami, et küll saab. Tehke nii. Kuulake ometi. Kandke neid rõivaid. Lehvitage seda plagu. Maalige sihverplaadile ilus ette. Te võite ainult pisut ettevaatlikult kaalu kaotada. Und so weite. Mis tähendab mu esimeses pealesunnitud keeles ja nii edasi. Või, nagu nooremad minust võtavad kokku, jama.
Soovides olla siiski mitte mõru, otsisin riiulilt head. Et kuna teisedki on olnud hädas, siis ehk saan õpetust, julgust edasi astuda.
Jõudsin vilusoohvia teosteni. Immanuel Kantini. Kes võitles udukogudega. Tahtes aru saada, mis on olemas sealpool tähti. Esitas kosmoloogiat. Ehk on mõtlev elu olemas ka mujal. Elas raudset rutiini jälgides. Ning seda kõike tehes lõi kategoorilise imperatiivi – sellise, mis teab, et ainult matemaatikas ja looduses on reeglid olemas. Kaks pluss kaks on alati neli, puu kasvab sealt, kuhu käbi kukkus. Lihtne, eks?
Sellega lõpetaksin. Maailm käseb hetkel jõulude tulekut oodata. Mina, ku elu ootamatuid külgi kogenu ineme, pelgan pisut. Kut elan ehk üle. Kuna optimismus on ainus ravim pessimismuse vastu. Muidu ma ei kirjutaks. Nigu Immanuel, lootuses, et ehk unsere leben on kunagi kõige kiuste ilus.
