Oli siis hiljuti nii, et ümisesin aiatöid tehes oma kakofoonilisest kõrist esimesi ülalolevaid ridu. Kuulsin seda laulu esmalt siis ku olin vaid põlvpüksas. Ei ma siis ju sõnadest õieti aru saanu, aga viis meeldis. Meeldib tänaseni. Ja vana inemesena hindan ka sõnu, ehk rohkemgi ku noored mehed, kes ju saavad musu tihti, minusugune harva. Piab ju selle välja teenima, noh. Asusin mõtlema. Kes selle laulu lõi? Viis sobib nii kenasti sõnadega, ehk oli üks ja sama loominguline ineme?
Pöördusin siis ainsa isiku poole, kes mu arust vastust teaks. Ei solva Karlat, et ta muldvana on, aga ega ta oma esimeses nooruses põle. Torgin teda vahel kõnõtraadi kaudu, et kuda siis metuusela elu kulgeb. Aga see sõbrameeste asi. Vaat ku mina olin kuresaabastes Kanepi kandis vanalelle talus ulakas kandis Karla relva, võitles mundris kodumaa eest. Ning rivis marssides õppis ta selgeks sõdurilaule. Ehk see romantiline ballaad oli sõdurite repertuaaris? Kõlistasingi, ta ei osanud kohe vastata, aga lubas asja uurida.
Mis äda neid laulda steppides või Sileesias, kodumaal neid küll valla ei lastud. Ma pärisin siis tolle kuulsa õmblusmasina laulu kohta. Milles, nii nigu mina seda pärast endiste sõduritega kesvamärjukest rüübates olen teadlik, et esineb roppust.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
