Ei saa seda võrrelda oma esimese laulupeoga, kolmkümmend viis aastat tagasi. Eestis puhusid vabadust toovad tuuled, sinimustvalge lehvis kõikjal, oli julgust kodumaale minna. Pisar silmis laulda, isegi ku ma eriti hästi viisi ei pea kooridega kaasa. Kuna just rahvuslikud laulud ühendavad. Seda sai oma silmaga ka tänavu näha. Oi kui südantliigutav oli lapsi näha ja kuulda, hingest, südamest ja peast lauldes oma sünnimaale. Nende vanemaid, vanavanemaid samuti, andes laulus oma parima.
„Iseoma“ on tore liitsõna. Sama kui omaenese, aga kuidagi sugereerib esimene variant kokkukuuluvust. Isemeie nigu usklik, ei sobi. Ja katsuge seda tõlkida. Ep saa, vähemalt mitte nii, nagu kanukk aru saaks. Kuna meie rahval on olemas iseseisvus, iseseisvaid inemesi kõik kohad täis aga mis oma, nigu kodumaa armastus – seda ep saa keegi ära võtta. Just nigu vihm ei vähendanud lauljate ega publiku head tuju, ku otsustada eetrisse jõudnu põhjal.
ERR-i plusse on see, et ei pea seda pikka saadet jälgima algusest lõpuni, kartuses, et miskist ilma jääd. Ei, saab uuesti vaadata, ning seda üits näss tegigi. Rongkäik oli huvitav, aga kaua sa ikke tuttavaid otsid. Ka laulukaare alt esitatu vajas pause. Muidu lihtsalt ei jõua kõik pärale. Nii vaatasin-kuulasin laule omale sobivatel hetketel. Oli vanu varem kuuldut, oli uusi leide.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
