See tähendab heli matkimist, kõla loomist, mis ongi kreeklaste sõna juureks. Matking ise on hää sõna. Alul sai vedu loodushäälte kirjeldusest. Eesti keeles on neid palju. Ütelge tuisk. Kas ei mana tuult ja lund? Vihm. Vastik, aga vajalik. Kõu. No kas ei kumise pikne kõrvus? Neid on veelgi, ohtralt, mujalt elust. Häbematult, kuna seda olen, kuidas teisiti loomulikku keha tegevust kirjeldada ku vaikselt pussu laskmist? Vahetame eelviimasest kaks täishäälikut, ka seegi on just häält kirjeldav. Ja siis tuleb ju sorin. Jällegi heli kirjeldav.
Temake sellist mõttekäiku ei salli. Kuid sõna on vaid sõna, nendeta ei teaks, millest juttu. Minul on viluloogilised, mette vilusoohvilised huvid siin. Et miks see sõna ja miks just ses keeles. Inglsimannidel on neid väljendusi ka ohtralt. Vihmasadu kirjeldatakse ku pitter-patter. Hääl, mis piisk (jälle hea näide) teeb, ku langeb vastu puulehti, katusele. Ku me koputame uksele, siis britt täppib või räppib. Me mesilind sumiseb, neil buzzib. Me luristame suppi. John Bull slurpib. Atsihh meil, achoo neil. Meil Oskar röhitseb, ruigab, neil põssa teeb oink. Loomade häälitsustest on leida mitu matkivat sõna. Kesse ütleb, et loomadega ei saa rääkida, neist aru saada?
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
