See tähendab heli matkimist, kõla loomist, mis ongi kreeklaste sõna juureks. Matking ise on hää sõna. Alul sai vedu loodushäälte kirjeldusest. Eesti keeles on neid palju. Ütelge tuisk. Kas ei mana tuult ja lund? Vihm. Vastik, aga vajalik. Kõu. No kas ei kumise pikne kõrvus? Neid on veelgi, ohtralt, mujalt elust. Häbematult, kuna seda olen, kuidas teisiti loomulikku keha tegevust kirjeldada ku vaikselt pussu laskmist? Vahetame eelviimasest kaks täishäälikut, ka seegi on just häält kirjeldav. Ja siis tuleb ju sorin. Jällegi heli kirjeldav.
Temake sellist mõttekäiku ei salli. Kuid sõna on vaid sõna, nendeta ei teaks, millest juttu. Minul on viluloogilised, mette vilusoohvilised huvid siin. Et miks see sõna ja miks just ses keeles. Inglsimannidel on neid väljendusi ka ohtralt. Vihmasadu kirjeldatakse ku pitter-patter. Hääl, mis piisk (jälle hea näide) teeb, ku langeb vastu puulehti, katusele. Ku me koputame uksele, siis britt täppib või räppib. Me mesilind sumiseb, neil buzzib. Me luristame suppi. John Bull slurpib. Atsihh meil, achoo neil. Meil Oskar röhitseb, ruigab, neil põssa teeb oink. Loomade häälitsustest on leida mitu matkivat sõna. Kesse ütleb, et loomadega ei saa rääkida, neist aru saada?
Kuna antiik-kreeka aegadel loodi selline arusaamine, et ineme peamiselt loodust matkib, põle tähtis mis keeles, ehk tasub targutada. Eestlastena oleme ju maarahvas, loodus on meile tähtis. Mina uhkustan sellega, et kuna olen kasvanud vaid maadligi, olen maale lähedam ku mõni teine. Kertuke, mu ainus vaidluskaaslane sel teemal, vaid ühmab, siiski kenasti, et mida sa kääbus kõrgustest tead. Ei peagi teadma muud, ku et nad olemas on, sinna poole ronida. Kasvõi puu otsa. Redelita, ku vaja.
Nigu laulusõnad ütlevad, katsu aga redelita pööningule minna. On ka selline kamber kõrvade vahel, mis vajab tuulutamist, mida teen nii värskes õhus ku targutades. Ka siin on mu arust tuul onomatopöane. Seda võtab mu lemmik poeet Juhan Liiv nii hästi kokku luuletuses „Tuul rabistab lehti maha“. Esimesed kaks sõna ju sobivad täpselt kõlamatkimisel.
Kertu lõpetas plaksti! mu viluloogilise vilosohveerimise. Sobivalt – kuss, vanamiis. Siis naeratades kohalikus keeles, hush. Märksa sõbralikum ku käratus. Heli matkimisel on keeles oma roll. Asun vist sõnastikku koostama. Nii kelleris vakka olles ja temakest mitte häirides.
