Esitan tarkust Vanast Testamendist. Koguja raamatust. Esimesest peatükist, üheksandast salmist. „Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all“. No mida see tähendab? Elt elu on tsükkel, kik kordub. Samad mured ja rõõmud esinevad sama oluliselt ku aastasadade, rääkimata tuhandete eest. Idealistid idealiseerivad, utopistid unistavad. Kurjategijad teevad kurja, poliitikud prassivad. Lurjused lubavad, kelmid keeravad käkki. Ning kogu seda toredat kirevust, mille nimi on elumuster, läbib traagelniidina lootuse ja ootuse põhimõte.
Kunagised skaudid, gaidid, laste suvekodude kasvandikud mäletavad nooruses antud õhtulaulu lubadust, et olen omme parem, ku olin eile. Tänasele mõtleme siis, ku see ka juba möödanikus. Kuda muidu edasi liikuda? Nii et minusugune eriti ei protesteeri, ku maailma uudised teisi niivõrd äirivad, et lähevad püsti ogaraks oma mures. Nigu näituseks tolle toonalti tempude üle. Too tõstab tariife nigu põleks omset päeva olemaski. Juba jälle. Vaid tänane on temasugusele egomaanile tähtis. On enne raskeid majanduslikke päivi olnu, saab veelgi olema. Ikke oleme suutnu neid üle elada.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
