Mis viib mõtteni, mida äsja hommikune kohvilauas istumine temakesega tõi. Ütlesin, et tia, kuidas sa suhtuks sellesse, et mul on trehvunks sõbrannaga? Sõpru vähe, koolevad kahjuks, aastad võivad olla karmid. Mõni ikke elujõuline, saame kokku. Ütlen siis, et lähen sõbraga kohtama. Pole miskit, nigu ingel laulis ühes rumalas laulus. Mine, naudi. Aga sõbrannaga? Ja veel minu eas. Kas see tähendab, et olen väärteel? Isegi kui vahekord on Platoni järgi, see tähendab vad üksteisega suhtlemist, suuliselt, mette füüsiliselt. Miks me keel peab nii keeruline olema, ep tia. Poliitiline korrektsus on mulle võõras. Iga ineme on, kes ta on. Ei mulle läe korda nahavärv, kellega ta sängi jagab, ta maailmavaated. Kui ta on sõbralik, siiras, avar, siis võtan ta vastu, ku ta samuti reageerib.
Kertu vaatas mulle otsa, nigu oleksin kuu pealt kukkund. Et mis sa, vanamiis, jälle vilusoveerid. Irmutad mu ää selle sõbranna jutuga. Mina aga vastu, et see on ju sõna, mida sina pruugid, kui sa kohviklatsile lähed. Sõbrannadega. Ku mina aga ütlen, siis arvad kohe, et on romaan käigus, mingid suhted, mis tähendavad abielu rikkumist. Seda ju see sõna tähendab, ku mees seda rakendab, naisel aga mitte. Ning egas see teda vikerkaare rahva liikmeks tee. Lihtsalt on nii.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
